Lembit Saarts

Lembit Saarts (1924–2016) – Tartu sõpruskonna keskne maalija, kelle loomingus kohtuvad pallaslik värvikultuur, sõjajärgne avangard ja isikupärane figuratsioon

Sissejuhatus

Lembit Saarts kuulub eesti sõjajärgse maalikunsti nende autorite hulka, kelle loomingut ei saa veenvalt seletada ühe stiili ega ühe perioodi kaudu. Tema kunstnikutee ühendab Pallase viimase põlvkonna maalilise hariduse, stalinlike repressioonide põhjustatud vägivaldse katkestuse, 1950. aastate lõpu Tartu mitteametliku avangardi ning hilisema, avalikus kunstielus küpseks kujunenud figuratiivse maalikunsti. Kõiki neid kihistusi seob Saartsi erakordselt tundlik suhe värviga.

Saarts kuulus nn Tartu sõpruskonda ehk 1960. aasta rühmitisse koos Ülo Soosteri, Valve Janovi, Kaja Kärneri, Silvia Jõgeveri, Lüüdia Vallimäe-Margi ja Heldur Viiresega. Tegemist oli esimese sõjajärgse mitteametliku kunstnike rühmitusega Eestis. Nende loominguline suhtlus arenes peamiselt kunstnike kodudes ja ateljeedes, väljaspool ametliku kunstielu kontrollitud näitusepraktikat. Väikeses formaadis abstraktsioonid, kollaažid, sürrealistliku nihkega kompositsioonid ning improviseeritud materjalide kasutamine moodustasid omalaadse koduse avangardi, mille kunstiajalooline tähendus sai täies ulatuses nähtavaks alles aastakümneid hiljem.

Saartsi puhul on eriti oluline, et eksperimentaalne kunst ei asendanud figuratiivset maali. Abstraktne mõtlemine ja vaba värvikäsitlus imendusid tema maastikesse, portreedesse, aktidesse ja žanristseenidesse. Seetõttu ei ole tema hilisem figuratiivsus tagasiminek traditsioonilisema maalilaadi juurde, vaid pigem süntees: motiiv jääb äratuntavaks, kuid pildi sisemise loogika määravad värv, rütm ja vormide omavaheline pinge.

Elulooline taust

• Sünd–surm: 28. september 1924, Rebase – 16. märts 2016, Tartu.
• Kunstiõpingud: alustas 1942. aastal Tartus Pallase Kunstiühingu kunstikoolis. Pärast sõda jätkas õpinguid Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas 1948. aastal.
• Õpetajad: Saartsi kujunemisele avaldasid olulist mõju Johannes Võerahansu ja Elmar Kits. Nende kaudu jätkus tema loomingus Pallase maalitraditsiooni tähelepanu värvile, terviklikule kompositsioonile ja motiivi maalilisele ümbermõtestamisele.
• Repressioon: 1949. aastal arreteeriti Saarts nõukogudevastase tegevuse süüdistusel koos mitme teise Tartu noore kunstnikuga. Talle pandi muu hulgas süüks nõukogude võimu pilkavate luuletuste ja karikatuuride loomist ning keelatud või „formalistlikuks“ peetud lääne kunsti vastu huvi tundmist.
• Vangilaager: saadeti Kasahstani sunnitöölaagrisse; Eestisse lubati tal tagasi pöörduda 1956. aastal.
• Tagasitulek kunstielu juurde: esines taas Tartu kunstinäitusel 1957. aastal. Just vangilaagrist naasmisele järgnenud aastad kujunesid üheks tema loominguliselt kõige huvitavamaks ja eksperimenteerivamaks perioodiks.
• Tartu sõpruskond: 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate alguses osales aktiivselt Ülo Soosteri ümber kujunenud sõpruskonna loomingulises suhtluses. Rühmitise ainsaks avalikuks ühisesinemiseks jäi 1960. aastal Tartu 8. Keskkoolis korraldatud tsenseerimata näitus.
• Kunstnike Liit: Eesti NSV Kunstnike Liidu liige alates 1959. aastast.
• Tunnustused: Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001), Ado Vabbe nimeline kunstipreemia (2003) ning Konrad Mäe medal ja preemia (2004).

Loominguline tee – värv kui mõtlemisviis

Pallase pärand. Saartsi kunstis on Pallase traditsioon kõige selgemini tajutav mitte motiivivalikus, vaid suhtumises värvi. Värv ei ole tema maalidel eseme kohalik tunnus – roheline puu, sinine taevas või punane kleit –, vaid kogu kompositsiooni organiseeriv jõud. Üks toon muudab teise tähendust, külm pind vajab enda kõrvale sooja aktsenti ning figuuri ja tausta eristus võib sündida pigem värvitemperatuurist kui kontuurist.

Selline mõtlemine lubab Saartsil tegelikkust üsna vabalt ümber kujundada. Ta võib lihtsustada keha anatoomiat, muuta ruumiperspektiivi tinglikuks või suruda maastiku sügavuse peaaegu tasapinnaliseks, ilma et pildi veenvus kaoks. Maal püsib koos mitte kujutatud tegelikkuse täpsuse, vaid värvisuhete sisemise loogika tõttu.

1957–1959: vabanemine ja monotüüpia. Üheks Saartsi pärandi kõige põnevamaks osaks on vahetult pärast vangilaagrist naasmist valminud monotüüpiad. Aastatel 1957–1959 kasutas ta tehnikat, milles kujutis maalitakse siledale pinnale ja kantakse sealt paberile ühe põhitõmmisena. Seetõttu on monotüüpia olemuselt maalilise improvisatsiooni ja graafilise tõmmise vahepealne nähtus ning iga leht praktiliselt ainukordne.

Saartsile sobis tehnika mitmel põhjusel. See lubas värvidel üksteisesse sulada, kuid jättis alles juhusliku jälje ja surve, mida traditsiooniline õlimaal ei võimalda. Praktiline mõõde oli samuti oluline: endistel poliitvangidel polnud alati kerge saada lõuendit ja muid hinnatud kunstimaterjale ning paberile töötamine pakkus reaalse alternatiivi. Kuid materjalipuudusest sündinud lahendusest kasvas Saartsi käes iseseisev esteetiline keel.

1950. aastate lõpu monotüüpiates kohtab maastikke, akte, parkides jalutavaid paare ning elegantseid naisfiguure. Nende tööde meeleolu ei ole vaatamata kunstniku äsjasele elukogemusele sünge ega deklaratiivselt traagiline. Vastupidi, mitmes lehes ilmneb mängulisus, iroonia ja peaaegu demonstratiivne elurõõm. Selle taga võib näha loomingulise vabaduse taastamist: pärast aastaid, mil kunsti tegemise võimalus oli drastiliselt piiratud, muutub värvi kasutamine ise vabaduse aktiks.

Tartu sõpruskonna avangard. Saartsi eksperimentaalset loomingut tuleb vaadelda koos Tartu sõpruskonna tegevusega. 1950. aastate lõpul ja 1960. aastatel katsetati sõpruskonnas abstraktsete vormide, sürrealistlike kujundite, kollaaži ja juhuslike materjalidega. Tööde formaat oli sageli väike ning materjalid tagasihoidlikud – papp, ajaleheväljalõiked, kangatükid, nöör, igapäevased esemed. Avalikult polnud sellise kunsti näitamine enamasti võimalik.

Oluline on seejuures mitte tõlgendada Saartsi avangardset perioodi pelga protestina. Selle taga oli tugev kunstiline uudishimu. Tartu sõpruskonna liikmed otsisid võimalusi jätkata sõjaeelse modernismi katkestatud arengut ning suhestuda kaasaegse rahvusvahelise kunstiga. Saartsi puhul muutus abstraktsioon eeskätt kompositsioonilise mõtlemise kooliks: hiljem võis ta maalida täiesti äratuntavat figuuri või maastikku, kuid kujutise all töötas endiselt abstraktne värvipindade süsteem.

Figuratiivne maal. 1960.–1970. aastatel kujunes Saartsi avalikus loomingus keskseks inimene. Tema figuurid ei ole idealiseeritud ega akadeemiliselt viimistletud. Keha võib olla raskepärane, käed ja jalad teadlikult lihtsustatud, nägu kokku võetud mõne värvilaigu ja joonega. Sellest hoolimata on inimestel tugev karakter.

Saartsi figuratsioonis leidub sageli huumorit, kuid harva otsest pilget. Ta vaatleb inimeste kohmakust, edevust ja väikeseid rituaale heatahtliku distantsiga. Näiteks „Lilleostjas“ (1972) piisab mõnest žestist ja värviaktsendist, et argisest ostust kujuneks terviklik karakterstseen. Kunstnikku ei huvita sündmuse jutustamine, vaid olukorra visuaalne psühholoogia.

Portree. Saartsi portreedes ei ole eesmärgiks fotograafiline sarnasus. Nägu võib olla tugevasti üldistatud ning värv tõusta iseloomustamisel tähtsamaks kui anatoomiline detail. „Naine sinises mantlis“ (1973) näitab hästi, kuidas üks domineeriv värvipind võib muutuda terve portree emotsionaalseks kandjaks. Figuuri vertikaalne suletus ja sinise tooni kaal loovad karakteri enne, kui vaataja hakkab üksikuid näojooni uurima.

Maastik. Saartsi maastikud on harva topograafiliselt kirjeldavad. Paik annab küll lähtepunkti, kuid teose tegelik sündmus on värvis. Puuderivi, põld, veepiir või rannajoon muutuvad sageli suurteks tonaalseteks pindadeks. Seetõttu võib tema maastikes tajuda sama abstraktset aluspõhimõtet, mis 1950. aastate lõpu eksperimentaalsetes töödes.

Rannamotiivides ühendab Saarts sageli maastiku ja figuuri. „Rannapungerja I“ (1970) ei ehita stseeni perspektiivsele sügavusele: looklev kaldajoon, üksikud kõrkjad ja kolm figuuri moodustavad pigem tasapinnalise värvirütmi. Hallikad ja ookertoonid, kollane aktsent ning tinglikult käsitletud inimesed näitavad hästi, kuidas Saarts laseb motiivil säilida, kuid allutab selle maali enda reeglitele.

Žanrid ja tehnikad. Saartsi pärandisse kuuluvad õlimaalid lõuendil ja papil, akvarellid, monotüüpiad, joonistused ning kollaažid. Tema repertuaar hõlmab portreed, akte, figuraalkompositsioone, rannastseene, maastikke, lille- ja vaikelumaali. Žanriline mitmekesisus ei tähenda loomingulise telje hajumist: eri tehnikates kordub soov uurida värvi, pinna ja figuuri omavahelist tasakaalu.

Valik teoseid (näited)

• Koduaed (1957, monotüüpia, 38,8 × 28,6 cm) – vahetult pärast vangilaagrist naasmist valminud töö; näide perioodist, mil kodumaine maastik ja intensiivne värviuurimus Saartsi loomingus põimusid.
• Akt rannas (1957, monotüüpia, 30,5 × 21,5 cm) – figuraalne monotüüpia, milles värvi vahetus ja ainukordne tõmmis loovad õlimaalist erineva, kergelt unenäolise pinna.
• Rannapungerja I (1970, õli, papp, 49,5 × 35 cm) – Eesti Kunstimuuseumi maalikogu; tinglikult lahendatud rannamaastik kolme figuuriga.
• Lilleostja (1972, õli, papp, 49 × 51 cm) – Eesti Kunstimuuseumi maalikogu; argise žanristseeni karakter ja kompositsioon on üles ehitatud suuresti värvirütmile.
• Naine sinises mantlis (1973, õli, papp, 80 × 48 cm) – Eesti Kunstimuuseumi maalikogu; 1970. aastate portreelise figuratsiooni selge näide.
• Plaaž (1976, õli, lõuend, 56 × 65,5 cm) – Eesti Kunstimuuseumi maalikogu; rannastseen, kus avatud ruum ja figuurid moodustavad iseseisva maalilise rütmi.

Näitused, muuseumikogud ja kunstiringlus

Näituseelu. Saarts naasis avalikku kunstielu 1957. aasta Tartu kunstinäitusel ning esines seejärel järjekindlalt Tartu ja vabariiklikel näitustel. Tema olulisemate isikunäituste hulka kuuluvad väljapanek Võru kunstisalongis (1968), „Lembit Saartsi maalid“ Tallinna Kunstisalongis (1971), „Lembit Saartsi loomingut aastaist 1963–1974“ Tartu Kunstimuuseumis (1974), isikunäitus samas muuseumis 1983. aastal ning ulatuslik maalide ja joonistuste väljapanek Tartu Kunstimuuseumis 2004. aastal.

Saartsi varase eksperimentaalse loomingu kunstiajaloolist tähendust aitas olulisel määral ümber hinnata Kumu kunstimuuseumi näitus „Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster“ (2014–2015). Väljapanek tõi esile kunstnikevahelise ideederingluse ning näitas, et suur osa 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate eksperimentaalsest loomingust, mida omal ajal avalikult eksponeerida ei saanud, kuulub nüüd Eesti sõjajärgse kunstiuuenduse tuumikusse.

2024.–2025. aastal toimunud Haus Galerii näitus „Haruldased monotüüpiad – 1957–1958“ tõi eraldi fookusesse Saartsi vahetult pärast vangilaagrist naasmist loodud monotüüpiad. See oli oluline täiendus kunstniku tuntumale maaliloomingule, sest näitas tema 1950. aastate lõpu loomingut mitte üksnes üleminekuperioodina, vaid iseseisva ja erakordselt elava peatükina.

Muuseumikogud. Saartsi looming on esindatud Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes. Tartu Kunstimuuseumi kollektsioonis moodustavad Tartu sõpruskonna kunstnike – sealhulgas Saartsi – teosed olulise osa Eesti sõjajärgse alternatiivse kunsti pärandist. Eesti Kunstimuuseumi maalikogus leidub mitmeid tema küpse perioodi teoseid, sealhulgas „Rannapungerja I“, „Lilleostja“, „Naine sinises mantlis“ ja „Plaaž“.

Kunstiturg. Saartsi teosed on Eesti klassikalise kunsti oksjonitel järjepidevalt esinenud. Ringluses leidub õlimaale, akvarelle, joonistusi ja monotüüpiaid. Kunstiajalooliselt tasub seejuures eristada vähemalt kolme rühma: 1957.–1959. aasta eksperimentaalseid ja monotüüpia tehnikas töid, 1960.–1970. aastate küpseid figuraal- ja maastikumaale ning hilisemat loomingut. Sama autori eri perioodide teoste tähendus ja haruldus võivad olla väga erinevad.

Tänapäevane hindamine ja pärand

Lembit Saartsi käsitlemine üksnes „Tartu koloristina“ jätab tema kunstiajaloolisest tähendusest olulise osa kõrvale. Ta oli küll erakordselt tundlik maalija, kuid ühtlasi sõjajärgse Tartu eksperimentaalse kunstiringi keskne osaline. Just selle kahe poole – pallasliku maalitraditsiooni ja mitteametliku avangardi – kooseksisteerimine annab tema loomingule erilise koha.

Saartsi jaoks ei olnud abstraktsioon ja figuratsioon vastandid. Abstraktsetes ja sürrealistliku kallakuga katsetustes omandatud vabadus jäi tema hilisemasse maali alles: figuur võis olla äratuntav, ent selle tähenduse määras värvipind; maastik võis lähtuda konkreetsest kohast, ent lõpuks kujunes sellest iseseisev tonaalne struktuur. Selle tõttu on tema parimates 1960.–1970. aastate maalides nähtava tegelikkuse all alati teine, abstraktsem kompositsioon.

Kogujate seisukohalt väärivad erilist tähelepanu 1957.–1959. aasta monotüüpiad ja eksperimentaalsed paberitööd. Monotüüpia on põhimõtteliselt ainukordne tõmmis ning vahetult vangilaagrist naasmisele järgnenud perioodi tööd on ühtaegu kunstiliselt iseloomulikud ja ajalooliselt selgelt piiritletavad. Nende puhul on eriti oluline provenients, sest ainukordse teose puhul ei saa autentimist toetada tiraaži teiste eksemplaridega võrdlemisele.

Teise olulise kogumisvaldkonna moodustavad 1960.–1970. aastate õlimaalid, eriti iseloomuliku värvikäsitlusega figuurid, rannastseenid ja maastikud. Siin tuleb hinnata mitte ainult motiivi, vaid maali sisemist kvaliteeti – kuivõrd veenvalt on tasakaalus värvipinnad, kas figuuri üldistus on pingestatud või pelgalt skemaatiline ning kas teos esindab Saartsi küpsele perioodile omast värvikultuuri.

Teose väärtust mõjutavad dateering, provenients, näituseajalugu, signatuuri usaldusväärsus, formaat ja seisukord. Saarts kasutas sageli pappi ja paberit, mistõttu tuleb kontrollida kandja kõverdumist, happelisust, servakahjustusi ja varasemaid kinnitusi. Monotüüpiate puhul on eriti oluline paberipinna puhtus, hõõrdumise puudumine ning see, et töö poleks hilisema raamimise käigus liimitud happelisele alusele.

Saartsi pärandi kõige huvitavamaks teljeks jääb loomingulise vabaduse küsimus. Tema kunstnikutee katkestati ajal, mil ta alles kujunes; tagasi tulles ei püüdnud ta kadunud aastaid lihtsalt jätkata sealt, kus pooleli jäi. 1950. aastate lõpu eksperimentides ehitas ta oma kunstilise maailma uuesti üles. Hilisemate aastakümnete maaliline kindlus kasvab just sellest kogemusest. Saartsi värv ei ole seetõttu üksnes esteetiline omadus – tema parimates töödes kannab see mälu, iseseisvust ja kunstniku õigust kujutada maailma omaenda reeglite järgi.

Lembit Saarts Kunstikoda sügisoksjonil 2026

2026. aasta sügisel jõuab Kunstikoda sügisoksjonile kureeritud valik Eesti graafikat ja maalikunsti ühest suuremast Eesti kunsti erakogust. Oksjoni esindatud autorite seas on ka Lembit Saarts. Millised konkreetsed tööd lõplikku kataloogi jõuavad, avaldame koos oksjonivaliku kinnitamisega; enne seda ei soovi me teoste nimetusi, tehnikaid ega muid üksikasju ette kuulutada.

Saartsi looming on oksjonikontekstis eriti huvitav just oma mitmekihilisuse tõttu. Ühe autori nime alla mahuvad nii vangilaagrist naasmisele järgnenud eksperimentaalsed monotüüpiad, Tartu sõpruskonna vaba kunstimõtlemisega seotud tööd kui ka küpse perioodi figuraalmaalid ja maastikud. Seetõttu ei käsitle Kunstikoda Saartsi teoseid pelgalt dekoratiivsete objektidena: kataloogikirjetes pöörame tähelepanu töö dateeringule, tehnikale, provenientsile, seisukorrale ning võimaluse korral ka selle kohale kunstniku loomingulises arengus.

Oksjon toimub täielikult veebis. Täpne kuupäev, enampakkumise tingimused ja täielik kataloog avaldatakse peagi.

Vaata Kunstikoda sügisoksjoni 2026 eelinfot

Samas kollektsioonis on kavandatud ka teiste Eesti kunstiloo oluliste autorite töid, nende seas Eduard Wiiralt, Johannes Võerahansu, Evald Okas, Märt Laarman, Ernst Kollom, Jüri Arrak ja Andrus Kasemaa. Täielik autorite ja teoste nimekiri avaldatakse oksjonikataloogis.