Johannes Võerahansu

Johannes Võerahansu (1902–1980) – Pallase maalikunstnik ja mõjukas pedagoog, kelle Saaremaa-tsükkel kuulub eesti 1930. aastate maalikunsti kõrgsaavutuste hulka

Sissejuhatus

Johannes Võerahansu kuulub eesti 20. sajandi maalikunsti nende meistrite hulka, kelle puhul maastik ei ole pelgalt paik ega vaate dokumenteerimine, vaid vahend inimese ja elukeskkonna suhte mõtestamiseks. Tema kõige tuntum loominguline kihistus kujunes 1930. aastatel Saaremaal: madalad talud, kiviaiad, loomad, kaevud, teed, rannad ja igapäevast tööd tegevad inimesed moodustavad seal tervikliku maailma. Võerahansu ei käsitle saart eksootilise ääremaana ega rahvusromantilise dekoratsioonina. Teda köidavad pigem elu elementaarsus, maastiku avarus ja inimese loomulik kuulumine oma keskkonda.

Võerahansu küpse maalikeele eripära on vaoshoitud, sageli hõbehallide, rohekate, pruunikate ja summutatud siniste toonide kooskõla. Värv ei tõuse tema maalides üksiku efektina esile, vaid loob tervikliku atmosfääri. Sellest tuleneb tema 1930. aastate paremate tööde kummaline rahu: pildis võib toimuda töö, loomad võivad liikuda, inimesed vestelda või oodata, kuid kompositsiooni sisemine tempo jääb aeglaseks ja koondunuks.

Võerahansu tähtsus ei piirdu siiski Saaremaa maalidega. Tema loomingusse kuuluvad portreed, figuraalkompositsioonid, Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti maastikud, linnavaated, vaikelud ning ulatuslik joonistuspärand. Veelgi laiem oli tema mõju õpetajana: Tartu ja Tallinna kõrgemas kunstiõpetuses kujundas ta mitme sõjajärgse kunstnike põlvkonna maalilist mõtlemist.

Elulooline taust

• Sünd–surm: 28. jaanuar 1902, Keo, Harjumaa – 17. oktoober 1980, Tallinn.
• Esimesed kunstiõpingud: 1919–1921 õppis Tallinna kolledži kõrval Ants Laikmaa ateljeekoolis. Laikmaa õpetus andis Võerahansule varase kokkupuute stiliseeriva, rahvusromantilise kujundikeelega ning suunas teda tähelepanelikult vaatlema Eesti maastikku ja rahvakultuuri.
• Vaheaastad: enne Pallasesse jõudmist töötas Võerahansu muu hulgas kodukandis, lühikest aega Tallinna Draamastuudio teatri dekoratsioonimaalijana ning Türi tellise- ja keraamikavabrikus.
• Pallas: 1932–1936 õppis Kõrgemas Kunstikoolis Pallas Ado Vabbe maaliateljees. 1936. aasta Pallase lõpetajate näitusel tõstis kriitika esile tema rahulikku vaatlusviisi ja peent värvitunnetust. Hilisemates biograafilistes allikates esineb ka märge Pallase täieliku kursuse lõpetamise kohta 1940. aastal; seetõttu ei ole eri allikate dateeringud selles punktis päris ühtsed.
• Saaremaa ja Eesti Rahva Muuseum: 13. juunist 12. juulini 1935 osales Võerahansu etnoloog Gustav Ränga juhitud ERMi välitöödel Saaremaal. Ta jäädvustas taluehitisi ja nende detaile ning sellest retkest säilib Eesti Rahva Muuseumis 98 Võerahansu jooniselehte. Retk osutus määravaks ka tema iseseisva maalikunsti kujunemisel.
• Pariis: 1930. aastate lõpul viibis Võerahansu Pariisis; 1939. aastast on säilinud nii foto temast koos Karl Pärsimäega Pariisis kui ka Pariisi-motiividega töid.
• Pedagoogiline tegevus: töötas õppejõuna Kõrgematel Kujutava Kunsti Kursustel ja Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis; 1955–1957 Tartu Kunstikoolis ning 1957–1973 Tallinnas Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI).
• Liikmesus: kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse; Kunstnike Liidu liige alates 1945. aastast.

Loominguline tee – maastik, inimene ja maaliline vaikus

Ants Laikmaast Ado Vabbeni. Võerahansu kunstihariduses kohtusid kaks üsna erinevat õpetajat. Laikmaa ateljeekoolist pärines huvi rahvusliku ainestiku, selge silueti ja üldistava vormi vastu. Ado Vabbe juures Pallases avanes teistsugune võimalus: improviseeriv pintslikiri, maalilise pinna autonoomia ning suurem vabadus motiivi ümberkujundamisel. Võerahansu ei võtnud kummaltki õpetajalt üle valmis stiili. Tema küps kunst sünnib pigem nende kahe hoiaku pingeväljas – konstruktiivne selgus ühelt, maaliline tundlikkus teiselt poolt.

Saaremaa kui loominguline murrang. 1935. aasta etnograafiline ekspeditsioon oli Võerahansu jaoks enam kui dokumenteerimistöö. Päevade kaupa taluehitisi, õuesid ja töövahendeid joonistades õppis ta nägema Saaremaa keskkonda selle sisemise ehituse kaudu. Hilisematel maalidel ei ole talu lihtsalt maaliline motiiv: maja, kaev, kiviaed, puu ja inimene moodustavad üksteisest sõltuva ruumilise süsteemi.

Just siin peitub Võerahansu Saaremaa-maalide kunstiajalooline kaalukus. Ta ei konstrueeri idealiseeritud „vana Eesti“ pilti, ehkki tema motiivistik on sageli arhailine. Vanad hooned, lambakarjad, karjaõued ja põllutöö ei muutu sentimentaalseks illustratsiooniks. Pigem tajub kunstnik neis kestust – aeglast elurütmi, kus inimene, loom ja maastik kuuluvad samasse visuaalsesse korda.

Koloriit. Võerahansu 1930. aastate Saaremaa-teoste puhul on sageli kõneldud hõbedasest või hõbehallist koloriidist. Selle all ei tule mõista ühe värvitooni domineerimist. Tegemist on terve tonaalse süsteemiga, milles erksad värvid on summutatud ning seotud hallide, ookrite, pruunide ja sinakasroheliste üleminekutega. Valgus näib olevat värvi sees, mitte maalipinnale väljast langev efekt. Selle tõttu mõjuvad tema paremad maalid ühtaegu materiaalselt ja õhuliselt.

Inimene maastiku osana. Võerahansu figuraalkompositsioonides on inimene harva heroiseeritud. Talunik, karjane, kalur või teeline on osa suuremast keskkonnast. Figuuri asend, tööliigutus või ootamine annab kompositsioonile küll psühholoogilise telje, kuid kunstnik ei lõhu selle nimel maastiku terviklikkust. Selle tõttu võivad tema talurahvast kujutavad maalid meenutada oma põhimõttelt vanemat Euroopa žanrimaali: argine tegevus omandab ilma retoorikata üldistava mõõtme.

Portree. Võerahansu portreelooming tõendab, et tema maaliline tundlikkus ei sõltunud maastikust. Näiteks Ira Sepa portrees (1936) on modell kujutatud vaoshoitud, peaaegu suletud psühholoogilises ruumis. Võerahansu ei ehita portreed detailsele karakteriseerimisele, vaid näo, käte, rõivaste ja tumeda tausta tonaalsele suhtele. Sama omadus – püüd näha tervikut enne üksikasja – iseloomustab ka tema maastikke.

1940.–1950. aastad. Sõja- ja sõjajärgsel perioodil muutub Võerahansu motiivistik mitmekesisemaks. Saaremaa kõrval ilmuvad Lõuna-Eesti maastikud, tööteemalised figuraalkompositsioonid, linnavaated ja vaikelud. Vorm muutub kohati jõulisemaks ning kompositsioon ülesehituslikult rangemaks. Ajastu ametlik tellimussüsteem tõi tema loomingusse ka temaatilisi töid, kuid tema tugevamates maalides jäi määravaks ikkagi värvi ja ruumi suhe, mitte jutustav programm.

Joonistus kui iseseisev looming. Võerahansu hilisloomingut ei tohiks käsitleda üksnes õlimaali järelkajana. 1960.–1970. aastatel omandavad eriti suure kaalu söejoonistused. Suureformaadilistel lehtedel piisab talle mõnest jõulisest joonest, söepinna hajutusest ja paberi enda valgusest, et üles ehitada terve maastik. Hilised Saaremaa, Muhu, Hiiumaa ja Põhja-Eesti ranniku motiivid on vormilt varasest maalist napimad, kuid neis säilib sama ruumitaju. Maalilise värvi asemel hakkab atmosfääri kandma musta, halli ja valge vahekord.

Valik teoseid (näited)

• Ira Sepa portree (1936, õli, lõuend, 106,7 × 96,5 cm) – Eesti Kunstimuuseumi maalikogu; varase portreeloomingu oluline näide.
• Oja ääres (1936, õli, lõuend, 73 × 78 cm) – suure tõenäosusega Saaremaa motiiv; 1930. aastate rahuliku tonaalsuse ja pallasliku maalilisuse selge näide.
• Karjamõisa õu I (1937, õli) – üks Võerahansu Saaremaa-tsükli kanoonilisi teoseid, kus taluõuest saab inimtegevuse ja maastiku ühtsuse kujund.
• Õuel (1937, õli, lõuend) – Saaremaa eluolust lähtuv kompositsioon; kuulub koos Karjamõisa õue ja Lammastega ojal kunstniku 1930. aastate kõrgperioodi.
• Põud. Lambad vee ääres. Lambad ojal (1938, õli, lõuend, 99 × 130 cm) – Tartu Kunstimuuseumi kogu; maastiku, loomade ja inimfiguuri tervikliku ühendamise üks Võerahansu tuntumaid näiteid.
• Salinõmme rand (1976, süsi, paber, 60 × 93,6 cm) – Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu; hilise perioodi monumentaalselt lakooniline rannikuvaade.

Näitused, muuseumikogud ja oksjoniringlus

Näituseajalugu. Võerahansu osales kunstinäitustel juba enne Pallase perioodi, kuid tema kunstnikupositsioon kinnistus 1930. aastate keskel. EKABL dokumenteerib tema puhul ulatusliku näituseajaloo. Oluliste isikunäituste hulka kuuluvad Tartu Kunstimuuseumi personaalnäitus 1958, samal aastal toimunud näitus Tallinna Kunstihoones, joonistuste näitus Tartu Kunstimuuseumis 1968 ning loomingu ülevaatenäitus Eesti Kunstimuuseumis 1973. Pärast kunstniku surma on tema loomingut korduvalt uuesti mõtestatud, muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi 1997. aasta mälestusnäitusel ning 2014. aastal Kuressaare Raegaleriis toimunud Saaremaa ja teiste motiivide joonistusnäitusel.

Muuseumikogud. Võerahansu looming on ulatuslikult esindatud Eesti Kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis. Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogu sisaldab kümneid tema maale ja joonistusi; Tartu Kunstimuuseumi maalikogus moodustavad tema 1930. aastate teosed olulise osa Pallase koolkonna representatsioonist. Eesti Rahva Muuseumi kogus on lisaks 1935. aasta Saaremaa välitööde etnograafilised joonised, mis võimaldavad võrrelda dokumenteerivat vaatlust hilisema maalilise tõlgendusega.

Kunstiturg. Võerahansu teosed on Eesti klassikalise kunsti oksjonitel järjepidevalt esindatud. Haus Galerii, Allee galerii ja E-Kunstisalongi arhiivid näitavad, et turul liiguvad nii 1930.–1940. aastate õlimaalid, Saaremaa ja Lõuna-Eesti maastikud, figuraalkompositsioonid ja portreed kui ka hilisemad söejoonistused. Kunstiajaloolise kaalu seisukohalt moodustavad eriti olulise rühma 1930. aastate teise poole Saaremaa-teosed ning 1940. aastate alguse maalid, kus kunstniku isikupärane tonaalne keel on täielikult välja kujunenud.

Tänapäevane hindamine ja pärand

Johannes Võerahansu koht eesti kunstiloos põhineb eeskätt tema võimel muuta näiliselt tagasihoidlik motiiv suure üldistusjõuga maaliks. Tema Saaremaa ei ole topograafiline reportaaž ega romantiline mälestuspilt, vaid terviklik maailmatunnetus. Kunstnik vaatleb, kuidas maja paikneb maastikus, inimene õues, loom vee ääres või tee põldude vahel – ning teeb neist suhetest pildi tegeliku sisu.

Oluline on ka Võerahansu pedagoogiline pärand. Tema õpetajatöö ulatus sõjajärgsest Tartust ERKI-ni Tallinnas ning tema käe all õppisid mitmed hiljem Eesti kunstis olulise koha saavutanud autorid. Võerahansu õpetamisviisi on meenutatud pigem nappide, täpsete märkuste kui teoreetilise retoorika kaudu: maal tuli lahendada värvi, vormi ja terviku sees, mitte õpetaja valmis retsepti järgi. Selles mõttes jätkas ta Pallase ateljeekultuuri ka olukorras, kus institutsioon ise oli juba teisenenud.

Kollektsionääri seisukohalt tuleks Võerahansu loomingut hinnata periooditi. Erilise kunstiajaloolise kaaluga on 1930. aastate Saaremaa maalid ning hästi dokumenteeritud 1940. aastate õlimaalid. Neile järgnevad küpsed Lõuna-Eesti ja rannikuvaated, portreed ning iseseisva väärtusega hilised söejoonistused. Oluline pole üksnes motiivi nimi, vaid see, kuivõrd teoses on olemas Võerahansule iseloomulik tonaalne terviklikkus ja kompositsiooniline rahu.

Väärtuse hindamisel on määravad provenients, dateering, näituseajalugu, signatuuri usaldusväärsus ja seisukord. Õlimaalide puhul tuleb tähelepanu pöörata lõuendi või vineeri deformatsioonidele, värvikihi pragunemisele ja varasematele restaureerimistele; paberil söejoonistuste puhul paberi happelisusele, kinnitustele, hõõrdumisele ja fikseerimisjälgedele. Eriti väärtuslik on teos, mille päritolukett seostub varase näituse, kunstniku enda kogu või dokumenteeritud erakoguga.

Võerahansu pärandi keskmesse jääb siiski tema haruldane oskus vaadata ilma üle dramatiseerimata. Ta ei vajanud maastiku tähenduslikuks muutmiseks erakordset motiivi. Piisas õuest, kiviaiast, ojast, mõnest lambast või madalast rannajoonest. Sellest vaoshoitusest kujunes tema maalikunsti suurim jõud ning üks 1930. aastate eesti maalikultuuri kõige äratuntavamaid hääli.