Boris Ninemäe (1925–1991) – paguluses kujunenud maalija, kelle kalurikülad ja tööinimesed taastavad mälus kaotatud Eesti

Sissejuhatus

Boris Ninemäe kuulub väliseesti maalikunstnike hulka, kelle loomingut ei saa vaadelda üksnes žanrimaali või nostalgilise kodumaa-ainestikuna. Tema töödes on keskne hoopis mälu ja tegelikkuse vaheline pinge. Rootsis elades pöördus kunstnik ikka ja jälle Eesti rannakülade, kalurite, talutööde, perekondlike koosviibimiste ja argiste töörituaalide juurde. Need ei ole enamasti konkreetsest kohast tehtud vahetud natuurivaatlused, vaid paguluses rekonstrueeritud maailm.

Just siin peitub Ninemäe kunstiajalooline eripära. Tema maalidel ei ole Eesti üksnes geograafiline paik, vaid mälupiltide kogum: kalurid tulevad merelt, naised parandavad võrke, pere koguneb laua või pillimehe ümber, põllul tehakse tööd, sadamas oodatakse paate. Sellistes stseenides muutub argine tegevus peaaegu rituaalseks. Kunstniku jaoks näib töö, koosolemine ja merega seotud elu olevat viis säilitada pildis kultuurikeskkonda, millest ta oli füüsiliselt eemaldunud.

Ninemäe ei olnud modernistliku eksperimendi kunstnik selles tähenduses nagu näiteks Märt Laarman või Ülo Sooster. Tema modernsus avaldub mujal: figuuri tugevas üldistamises, kompositsiooni tihendamises ja maalipinna nähtavas materiaalsuses. Ta ei kirjelda inimesi portreelise täpsusega, vaid laseb neil muutuda suurema jutustuse kandjateks. Seetõttu toimivad tema paremad maalid korraga nii konkreetsete žanristseenide kui ka pagulaskogemuse visuaalsete metafooridena.

Elulooline taust

  • Sünd–surm: pagulaseestlaste biograafilises nimeloendis on Boris Niinemäe ehk Ninemäe eludaatumiteks märgitud 13. veebruar 1925, Tallinn – 9. september 1991, Malmö.
  • Nimekujud: allikates ja teoste signatuurides esinevad vormid Boris Ninemäe, Boris Niinemäe ja rootsipärases kirjapildis Boris Ninemae. Oksjonikataloogides kasutatakse sageli viimast varianti.
  • Kunstiõpingud Eestis: olemasolevad biograafilised allikad märgivad, et ta alustas kunstiõpinguid Eestis, kuid sõda ja emigreerumine katkestasid need. Konkreetset Eesti õppeasutust ei ole praegu piisavalt usaldusväärsete allikatega võimalik kinnitada ning seetõttu ei ole põhjust seda oletada.
  • Pagulus: sõja tõttu lahkus Ninemäe Eestist ja asus elama Rootsi. Rootsi kunstnike biograafilistes teatmikes seostatakse tema tegevust eeskätt Malmöga.
  • Enesetäiendamine: Eesti galerii- ja biograafilised allikad nimetavad õppereise Soome, Taani, Norrasse, Austriasse, Saksamaale, Itaaliasse, Prantsusmaale ja Ameerika Ühendriikidesse. Kuna nende reiside täpset kronoloogiat ei ole seni õnnestunud esmaste dokumentidega kinnitada, on mõistlik käsitleda neid üldise biograafilise faktina, mitte kunstniku rangelt dateeritud õppeperioodidena.
  • Näitused: Rootsi biograafiline teatmeteos Svenska konstnärer. Biografisk handbok dokumenteerib Ninemäe isikunäitusi Malmös, Växjös, Karlshamnis ja Stockholmis ning Norras Larvikis ja Elverumis.

Loominguline tee – mälumaastik, töö ja inimese väärikus

Pagulaskunst ja mälu. Ninemäe loomingut on lihtne kirjeldada sõnaga „nostalgia“, kuid kunstiteaduslikult jääb sellest väheks. Nostalgia eeldaks mineviku sentimentaalset idealiseerimist. Ninemäe tugevamates töödes toimub midagi aktiivsemat: ta rekonstrueerib kaotatud maailma. Maal ei meenuta lihtsalt minevikku, vaid paneb selle uuesti toimima.

Kalurid ei poseeri vaatajale, vaid parandavad võrke, tõmbavad paati kaldale, ootavad merel olijaid või tulevad püügilt. Talumajas valmistatakse toitu, põllul peetakse tööpausi, pere kuulab pillimängu. Selline tegevuslikkus annab maalidele erilise sisemise ajataju: tegemist ei ole ühe dramaatilise hetkega, vaid korduva eluviisiga. Töö ei muutu heroiliseks, kuid sellel on väärikus.

See eristab Ninemäed ühest teisest võimalikust pagulaskunsti strateegiast – romantilisest maastikumaalist. Tema Eesti ei koosne ainult merest, rannast ja taevaribast. Maastik saab tähenduse inimese kaudu. Kalasadama väärtus on selles, et seal toimub midagi; võrk on oluline seetõttu, et inimene seda parandab. Keskkond on kultuuriline, mitte üksnes looduslik.

Kaluriküla kui põhikujund

Ninemäe loomingus kujunes rannakalurite elu üheks kõige järjekindlamalt korduvaks teemaks. Juba Rootsi kunstnike 1980. aasta biograafilises käsiraamatus märgitakse tema maalide iseloomuliku joonena argisust ning kalurite kujutamist nii merel kui maal. See on oluline kaasaegne tunnistus: kalurimotiiv ei ole Ninemäe loomingule hiljem kunstituru poolt külge pandud „kaubamärk“, vaid seda peeti tema tunnusjooneks juba kunstniku eluajal.

Kaluriteema võimaldas Ninemäel ühendada mitu maalilist probleemi. Meri ja taevas loovad avara horisontaalse ruumi; paadid, võrgud ja töövahendid annavad kompositsioonile konstruktiivse karkassi; inimrühmad toovad sisse žanrilise narratiivi. Sageli koondub tegevus pildi esiplaanile või keskele ning ümbritsev maastik jääb üldistatuks. Sellest tuleneb mulje, et kunstniku põhihuvi ei ole konkreetse rannajoone topograafia, vaid inimeste omavaheline suhe.

1960.–1970. aastatesse dateeritud teosed nagu „Võrguparandajad. Kalurinaised“, „Ootajad“, „Kalurid“, „Kalurid liivarannal“ ja „Pärast tormist ööd“ näitavad selle teemaringi ulatust. Pealkirjade puhul tuleb siiski arvestada, et osa eestikeelseid nimetusi on galerii- või oksjonikataloogide tõlked teoste tagakülgedel leiduvatest rootsikeelsetest nimetustest ning ei pruugi olla kunstniku enda algupärane eestikeelne pealkiri.

Figuur ei ole portree, vaid tüüp

Ninemäe inimene on enamasti teadlikult üldistatud. Näojooned võivad olla napid, kehaehitus robustne ning poos mõne suure pintsliliigutusega kokku võetud. Selline käsitlus ei osuta joonistusoskuse puudumisele, vaid vastab tema maalide sisemisele loogikale: konkreetne kalur ei ole tähtis oma biograafilise individuaalsuse tõttu, vaid seetõttu, et ta kuulub kujutatud maailma.

Selles võib leida sugulust vanema Euroopa žanrimaali ja 20. sajandi figuratiivse ekspressionismiga. Ninemäe ei taotle fotorealistlikku episoodi. Figuri raskus, keha kallak, käe liikumine ja inimese asend teiste suhtes loovad karakteri kiiremini kui detailne näomaaling.

Seetõttu muutub mõnes töös terve inimrühm üheks suureks kompositsiooniliseks kujundiks. Võrku hoidvad või paati ümbritsevad figuurid on omavahel seotud nagu ühe organismi osad. Individuaalne portree taandub ning esile tõuseb ühistegevus. Pagulaskunsti kontekstis omandab see erilise tähenduse: kollektiivne töö ja perekondlik koosolemine võivad olla ühtaegu nii lapsepõlvemälestus kui ka kujutlus kadunud kogukonnast.

Maaliline pind ja pintslikiri

Ninemäe põhiliseks meediumiks oli õlimaal lõuendil. Tema turul ja galeriikogudes dokumenteeritud teostest moodustavad õlimaalid selgelt keskse osa. Pintslikiri on sageli nähtav ja jõuline; värv ei püüa pinda optiliselt „ära kaotada“, vaid säilitab maalimise materiaalse jälje.

See on tema loomingu mõistmisel oluline. Kui süžee võib esmapilgul tunduda traditsiooniline – kalur, sepikoda, taluköök, perekond –, siis maalitehniline käsitlus on märksa vabam. Vorm ei ole peene akadeemilise modelleeringuga sulatatud, vaid moodustub suurematest värvilaikudest. Mõne töö puhul muutuvad näod, rõivad ja maastik peaaegu sama tugevalt maalitud pinnaks.

Värv on sageli pigem atmosfääri kui lokaalse kirjelduse kandja. Mere- ja rannastseenides leidub summutatud siniseid, halle, pruune ja rohelisi, mille kõrvale võib ilmuda üks soojem aktsent. Interjöörides võib valgus koonduda figuurirühmale. Kuid Ninemäe koloriiti ei tohiks taandada üheks „põhjamaise halluse“ valemiks – tema teadaolevate tööde seas on nii tumedaid rannastseene kui märksa eredamaid ning sooja värviga kompositsioone.

Taluelu, käsitöö ja argine rituaal

Kalurimaali kõrval moodustavad teise olulise teemaringi Eesti taluelu ja käsitööga seotud stseenid. Turul on dokumenteeritud näiteks „Sepad“, „Pottsepp“, „Kohvipaus viljalõikusel“, „Pillimees“ ning taluköögis toiduvalmistamist kujutav kompositsioon.

Nendes teostes muutub Ninemäe kunst eriti selgelt mälukultuuriks. Ta ei maali moderniseerunud sõjajärgset Eestit, mida ta ise Rootsis elades enam vahetult ei kogenud, vaid pöördub tagasi maailma juurde, mis oli tuttav enne pagulust. Töövahendid, vana köök, sepikoda või ühine pillimäng toimivad seetõttu peaaegu mälumärkidena.

Ent siingi tuleks vältida liiga lihtsat etnograafilist tõlgendust. Ninemäe ei dokumenteeri esemeid muuseumitöötaja täpsusega. Teda huvitab ennekõike olukorra üldine rütm. Allee galerii on „Pillimehe“ puhul õigustatult juhtinud tähelepanu sellele, et Ninemäe üldistab jutustava motiivi ning kujutab pigem tinglikku kui individuaalselt portreteeritud stseeni. See põhimõte kehtib suure osa tema figuratiivse loomingu kohta.

Reisimotiivid – Eesti ei olnud ainus maailm

Kuigi Ninemäed seostatakse õigusega Eesti mälupiltidega, ei tohiks tema loomingut muuta liiga üheplaaniliseks. Kunstnik reisis palju ning oksjoniturul on dokumenteeritud ka teistsuguse geograafiaga töid. Näiteks Haus Galerii 2025. aasta oksjonil esines õlimaal „Harlem, New York“, dateeritud 1950.–1960. aastatesse.

Sellised teosed on olulised, sest näitavad, et Ninemäe kunstnikuidentiteet ei piirdunud mineviku-Eesti taastamisega. Reisid pakkusid talle võimalust vaadelda teistsugust linnaruumi ja inimkeskkonda. Kuna praegu avalikus ringluses domineerib siiski rannaküla- ja Eesti-aineline materjal, vajaks tema reisilooming terviklikuma kunstiajaloolise hinnangu andmiseks veel eraldi uurimist.

Valik teoseid – dokumenteeritud näited

  • Võrguparandajad. Kalurinaised (1960.–1970. aastad, õli, lõuend, 22 × 27 cm) – signeeritud all paremal; kalurielu ühe põhiteema kammerlik näide.
  • Ootajad (1960.–1970. aastad, õli, lõuend, 61 × 50 cm) – teose alusraamil on dokumenteeritud rootsikeelne pealkiri „Orolig väntan“; teos osutab Ninemäele tüüpilisele ootamise ja merega seotud elu motiivile.
  • Sepad (1960.–1970. aastad, õli, lõuend, 60 × 50 cm) – käsitöö ja tööinimese teema, mis avardab Ninemäe loomingut väljapoole kaluriküla motiivistikku.
  • Harrastuskaluri kojutulek (1960. aastad, õli, lõuend, 38 × 61 cm) – Haus Galerii oksjonil dokumenteeritud rannakaluriteemaline kompositsioon.
  • Kalale koos väikese õega (1960. aastad, õli, lõuend, 18,5 × 24 cm) – väike formaat, kus kalurimotiiv ühendatakse lapsepõlve ja perekondliku läheduse teemaga.
  • Pillimees (õli, lõuend, 38 × 46 cm) – teose pöördel on dokumenteeritud rootsikeelne kirje; perekondlik koosviibimine on siin olulisem kui üksiku figuuri portree.
  • Harlem, New York (1950.–1960. aastad, õli, lõuend, 60 × 80 cm) – oluline näide Ninemäe Eesti-motiividest erinevast reisiloomingust.

Näitused ja rahvusvaheline kontekst

Boris Ninemäe biograafia dokumentatsioon on võrreldes Eesti muuseumikaanoni kesksete kunstnikega endiselt ebaühtlane. Just seetõttu on oluline eristada kontrollitavat teavet galerii­kirjeldustes korduvatest üldistustest.

Üks tugevamaid allikaid on Rootsis ilmunud biograafiline käsiraamat „Svenska konstnärer. Biografisk handbok“, kus Ninemäe on registreeritud maalijana ning tema isikunäituste kohtadena nimetatakse Malmöt, Växjöt, Karlshamni, Stockholmi ning Norra linnu Larvikut ja Elverumit. Sama allikas tõstab tema loomingu põhitunnusena esile kalurite igapäevase töö kujutamise nii merel kui kaldal.

Hilisemad Eesti allikad lisavad teateid näitustest Ameerika Ühendriikides ning tööde paiknemisest välismaistes kogudes, kuid konkreetseid institutsioone ja näituseaastaid ei ole kõigi nende väidete puhul avalikes allikates piisavalt täpselt dokumenteeritud. Seetõttu on korrektsem neid mitte muuta kunstniku täpseks kronoloogiliseks näituseloendiks enne arhiivse kinnituse leidmist.

Tagasitulek Eesti kunstiturule

Ninemäe on huvitav näide väliseesti kunstnikust, kelle teosed on viimastel aastatel Eestis taas aktiivsemalt ringlusse jõudnud. Samal ajal püsib tugev tururinglus Rootsis: tema maale on pakkunud teiste seas Stockholms Auktionsverk, Bukowskis ja Auctioneti kaudu tegutsevad Rootsi oksjonimajad.

Eesti oksjoniturul on Ninemäe teoste hinnad olnud väga erinevad ning sellest ei tohiks tuletada üht lihtsat „kunstniku turuhinda“. Näiteks Haus Galerii 2023. aasta oksjonil müüdi 1960. aastate „Harrastuskaluri kojutulek“ 20 600-eurose viimase pakkumisega, samas kui 2024. aasta „Õhtu mere ääres“ jõudis 1700 euroni ja 2025. aasta väike „Kalale koos väikese õega“ 2100 euroni. 2022. aasta „Pärast kalapüüki“ jõudis 8300 euroni.

Need tulemused näitavad eelkõige seda, et Ninemäe turu puhul loevad väga palju motiiv, formaat, kompositsiooni kvaliteet, provenients ja konkreetse oksjoni konkurents. Üks erakordselt kõrge tulemus ei tähenda automaatselt kogu loomingu samaväärset hinnataset.

Tänapäevane hindamine ja pärand

Ninemäe kunstiajalooline käsitlus alles vajab põhjalikumat süstematiseerimist. Ta ei kuulu nende väliseesti kunstnike hulka, kelle loomingust oleks Eesti muuseumides olemas täielik kataloog või põhjalikult uuritud arhiiv. Seetõttu kujuneb pilt tema loomingust praegu Rootsi kunstnike teatmike, pagulaseestlaste biograafiliste allikate, erakogude, galeriide ning oksjoniarhiivide kombineerimisel.

See ei tähenda, et tema looming oleks teisejärguline. Vastupidi: Ninemäe maalid annavad võimaluse uurida väliseesti kunsti üht keskset probleemi – kuidas maalida kodumaad, kui kodumaa pole enam vahetult silme ees. Tema kalurikülad ei ole lihtsalt rannamaalid. Need on mälu põhjal üles ehitatud sotsiaalsed ruumid, kus säilivad töö, perekond, ühistegevus ja vana elukorralduse rituaalid.

Just seetõttu on tema looming huvitavas dialoogis Eestis samal ajal valminud kunstiga. Nõukogude Eestis võis tööinimese kujutis kanda ametlikku ideoloogilist tähendust. Ninemäe Rootsis maalitud kaluritel ja käsitöölistel sellist kohustust ei olnud. Tema tööteema lähtub pigem isiklikust mälust ning soovist kujutada kadunud kogukonda. Väliselt sarnane motiiv võib seega kanda täiesti teistsugust ajaloolist tähendust.

Kollektsionäärile moodustavad kõige selgemalt äratuntava rühma kalurite ja rannakülade figuraalkompositsioonid. Kuid kunstiajalooliselt tasub tähelepanu pöörata ka harvemini nähtavatele taluelu-, käsitöö- ja reisimotiividele, sest need aitavad vältida Ninemäe taandamist üheainsa eduka süžee autoriks.

Teose hindamisel tuleb tähelepanu pöörata signatuurile, tagakülje rootsikeelsetele kirjadele, provenientsile, dateeringule ja seisukorrale. Ninemäe teosed on sageli signeeritud kujul NINEMAE või Ninemae; rootsikeelne pealkiri alusraamil või lõuendi pöördel võib olla oluline vihje teose varasemale ajaloole.

Õlimaalide puhul tuleb kontrollida lõuendi pinget, krakleed, servakahjustusi, värvikihi irdumist, võimalikke retušše ja varasemaid puhastusi. Teose algne või varane Rootsi raam, galerii- või oksjonietikett ning omanikuandmed võivad Ninemäe puhul olla eriti väärtuslikud, sest suur osa tema loomingust on aastakümneid paiknenud Skandinaavia erakogudes ning jõuab alles nüüd Eesti turule tagasi.

Boris Ninemäe tugevus seisneb lõpuks selles, et ta ei maalinud pagulust otseselt. Tema lõuenditel pole enamasti laevu, mis viivad inimesi Eestist ära, piire ega põgenemist. Paguluse kogemus on kohal puuduva kaudu: kunstnik maalib ikka ja jälle maailma, kuhu ta enam igapäevaselt ei kuulunud. Kalurid, võrgud, taluköögid ja koosviibimised muutuvad seetõttu rohkemaks kui žanristseenid – need on visuaalne viis hoida alles üht kadunud aega.

Boris Ninemäe ja Kunstikoda sügisoksjon 2026

Kunstikoda valmistab ette 2026. aasta sügisoksjonit, kuhu jõuab kureeritud valik Eesti graafikat ja maalikunsti ühest suuremast erakogust. Oksjonivalikusse võib jõuda ka Boris Ninemäe looming. Kuni kataloog ei ole lõplikult kinnitatud, ei avalda Kunstikoda konkreetsete teoste nimetusi, mõõte, tehnikaid ega alghindu.

Ninemäe puhul on see ettevaatus eriti põhjendatud. Suur osa tema maalidest on aastakümneid liikunud Rootsi ja teiste välisriikide erakogudes ning teose tagaküljele jäänud rootsikeelsed pealkirjad, raamietiketid ja omanikumärked võivad olla olulised provenientsi taastamisel. Oksjonile jõudvate tööde puhul pöörame seetõttu tähelepanu mitte ainult motiivile ja maalilisele kvaliteedile, vaid ka signatuurile, tagakülje kirjetele, seisukorrale ja dokumenteeritavale päritolule.

Kui valikusse jõuab mõni Ninemäe iseloomulik kaluri- või rannakülastseen, käsitleme seda kataloogis ka kunstniku laiema pagulasloomingu kontekstis. Teose väärtust ei määra meie jaoks pelgalt populaarne meremotiiv, vaid see, kui veenvalt on maalil ühendatud figuur, tegevus, värv ja mälust rekonstrueeritud keskkond.

Kunstikoda sügisoksjon 2026 – vaata eelinfot →

Oksjon toimub täielikult veebis. Täpne kuupäev, lõplik autorite nimekiri, teosed, alghinnad ja enampakkumise tingimused avaldatakse koos oksjonikataloogiga. Seni saab tutvuda ka teiste sügisoksjonile kavandatavate autoritega, nende seas Eduard Wiiralt, Märt Laarman, Johannes Võerahansu, Lembit Saarts, Evald Okas, Ernst Kollom ja Jüri Arrak.