Arville Puström-Uus

Arville Puström-Uus (1921–2014) – väliseesti maalija, kelle meremaastikes, lillemaalides ja Eesti-vaadetes põimuvad vahetu looduskogemus ning paguluse mälumaastik

Sissejuhatus

Arville Puström-Uus kuulub nende väliseesti kunstnike hulka, kelle looming kujunes korraga mitme kunstikultuuri mõjusfääris. Tema kunstnikutee algas sõjaaegses Tartus Pallase traditsiooni keskel, jätkus pärast põgenemist Düsseldorfi Kunstiakadeemias ning sai lõpliku professionaalse vormi Ameerika Ühendriikides. Seal kujunesid tema põhiteemadeks meri ja rannik, maastik, lilled, vaikelu ning mälestustest taastatud Eesti vaated.

Puström-Uusi maalikunsti puhul võib esmapilgul köita selle ligipääsetavus: äratuntav loodus, lopsakad lillekimbud, Tallinna vanalinn, rannaküla või vahutav meri. Kunstiajalooliselt muutub tema looming aga huvitavamaks siis, kui näha nende motiivide taga kahte erinevat vaatamisviisi. Ameerika meremaalid lähtuvad sageli otsesest loodusvaatlusest – kunstnik õppis Rockportis meremaali ning maalis Atlandi ookeani rannal ka tormise ilmaga. Eesti maastikud ja linnavaated võisid seevastu sündida aastakümneid pärast kodumaalt lahkumist, mälestuste ja fotode põhjal. Ühel juhul vaadatakse olevikku, teisel juhul taastatakse kadunud maailma.

See eristus aitab vältida liiga lihtsat määratlust „impressionistlik maastikumaalija“. Puström-Uus kasutas küll valgusele, värvile ja vahetule pintslitööle toetuvat maalikeelt, kuid tema teoste emotsionaalne funktsioon võis olla väga erinev. Atlandi laine uurimine on maaliline vaatlusülesanne; vana Viru tänava kujutamine paguluses on ühtlasi mälutöö.

Nimekuju kohta: enamik biograafilisi, näituse- ja turuallikaid kasutab nime Arville Puström-Uus. Eesti Kunstimuuseumi digikogu ühe teose andmeväljal esineb ka nimekuju Avrille Puström-Uus. Kunstikoda autorilehel on põhjendatud kasutada põhikujuna Arville Puström-Uus ning vajadusel lisada „Avrille“ alternatiivse otsingunimena.

Elulooline taust

• Sünd–surm: 30. mai 1921, Tallinn – 21. oktoober 2014, New Jersey, USA.
• Nimi: kuni 1942. aastani Arville Uus; pärast abiellumist Aksel Puströmiga Arville Puström, kunstnikuna tuntud nime all Arville Puström-Uus.
• Kool: lõpetas 1940. aastal Elfriede Lenderi tütarlaste eragümnaasiumi Tallinnas.
• Meditsiiniõpingud: õppis aastatel 1940–1942 Tartu Ülikoolis arstiteadust, kuid loobus sellest kunstnikukutse kasuks.
• Pallas: õppis 1942–1944 Tartus kunstikoolis Pallas. Tema õpetajate seas nimetatakse Juhan Nõmmikku, Elmar Kitse ja Anton Starkopfi.
• Pagulus: lahkus 1944. aastal Eestist Saksamaale.
• Düsseldorf: õppis 1946–1949 Briti sõjaväe stipendiaadina Düsseldorfi Kunstiakadeemias, kus täiendas end maali ja graafika alal.
• Ameerika Ühendriigid: emigreerus koos perega 1949. aastal USA-sse ning elas hiljem peamiselt New Jerseys.
• Täiendõpe USAs: õppis Morristowni kunstiringkonnas John Howelli ja Adolf Konradi juures ning täiendas end Massachusettsi Rockportis meremaali alal, sealhulgas Harry Ballingeri juhendamisel.
• Pedagoog: töötas aastatel 1961–1980 kunstiõpetajana St. John Baptist Schoolis Mendhamis, New Jerseys.
• Kunstiorganisatsioonid: oli seotud mitme USA kunstiorganisatsiooniga ning kuulus American Artists Professional League’i. Toronto Eesti Kunstnike Koondise liige oli ta alates 1992. aastast.
• Tehnikad: eeskätt õlimaal ja akvarell, samuti akrüül.

Pallas 1942–1944 – lühike, kuid oluline Eesti periood

Puström-Uusi Pallase õpingud kestsid vaid kaks aastat, kuid nende tähendust ei maksa mõõta ainult õppeaja pikkusega. Ta sattus kunstikooli hetkel, mil Eesti maalikunsti eelneva kahe aastakümne kogemus oli endiselt õpetajate kaudu vahetult kohal.

Juhan Nõmmiku puhul oli keskne maastikumaali tundlik värvi- ja õhukäsitlus, Elmar Kits esindas erakordselt vaba maalilist intelligentsi ning Anton Starkopf tugevat vormitunnetust. Puström-Uus ei kujunenud neist ühegi otseseks jäljendajaks, kuid hilisemas loomingus säilis arusaam, et maal peab sündima värvist, valgusest ja terviklikust kompositsioonist, mitte detailide mehaanilisest kirjeldamisest.

Samas tuleb arvestada, et tema Pallase-aastad langesid sõja keskele. Kunstniku normaalne arengutee – kool, lõpetamine, kohaliku näituseelu kaudu professionaalsesse kunstivälja sisenemine – katkes 1944. aastal. Puström-Uusi põlvkonna puhul muutus kunstihariduse küsimus seetõttu otseselt ajalooliseks küsimuseks: kuidas jätkata kunstnikuks saamist pärast kodu, kooli ja kultuurikeskkonna kaotamist?

Düsseldorf – katkestatud hariduse jätkamine

Pärast põgenemist Saksamaale avanes Puström-Uusil 1946. aastal võimalus jätkata õpinguid Düsseldorfi Kunstiakadeemias. Ta õppis seal kuni 1949. aastani Briti sõjaväe stipendiumi toel.

Düsseldorfi periood oli oluline mitte ainult diplomi või akadeemilise järjepidevuse pärast. Pallas ja Düsseldorf esindasid kahte erinevat kunstikeskkonda ning nende vahele jäi Euroopa ajaloo üks kõige järsemaid katkestusi. Puström-Uus jõudis Saksamaale sõjapõgenikuna, mitte tavapärase välisüliõpilasena.

Seetõttu on tema kunstilise identiteedi puhul mõistlik rääkida katkestatud, kuid mitte katkenud traditsioonist. Eesti kunstihariduse alus kandus edasi Saksamaale ning sealt Ameerikasse.

1949 – Ameerika ei olnud ainult uus elukoht

1949. aastal siirdus Puström-Uus koos perega Ameerika Ühendriikidesse. Uue immigrandi kunstnikukarjäär ei alanud kohe ateljeest ja galeriist. Varastes eluloolistes kirjeldustes mainitakse tema tööd tehases ja dekoratiivsete esemete kujundamise või värvimise juures. Hiljem, kui pere elu New Jerseys stabiliseerus, sai ta taas järjekindlamalt maalimisele keskenduda.

Oluline on, et Puström-Uus ei jäänud ainult väliseesti kogukonna kunstnikuks. Ta liitus kohalike kunstiorganisatsioonidega, õppis Ameerika kunstnike juures, osales näitustel ja töötas ligi kaks aastakümmet kunstiõpetajana.

Sellest kujunes tema loomingus teine professionaalne alus. Kui Eesti andis talle esimese kunstilise keele, siis Ameerika õpetas teda uuesti vaatama loodust, mida ta polnud varem tundnud – eriti Atlandi ookeani.

Meri – Puström-Uusi kõige olulisem maaliline laboratoorium

Meremaal oli Puström-Uusi jaoks palju enamat kui üks populaarne žanr. Ta otsis selle jaoks teadlikult täiendõpet ning sõitis Massachusettsi Rockporti, mis oli Ameerika Ühendriikides tuntud meremaalijate ja plein-air’i traditsiooni keskus.

Seal õppis ta Harry Ballingeri juures ning täiendas end ka teiste meremaalijate stuudiotes. Tema enda huvi oli väga konkreetne: kuidas maalida liikuvat lainet.

See küsimus kõlab lihtsana, kuid maalitehniliselt on see keeruline. Laine ei püsi paigal. Kunstnik ei saa seda pikalt analüüsida samal viisil nagu vaasi või arhitektuuri. Tuleb mõista liikumise konstruktsiooni – millal veemass tõuseb, kus murdub hari, kuidas valgus läbib õhemat veekihti ning kuidas vahust tekib hetkeline valge struktuur.

Puström-Uus maalis New Jersey ja Massachusettsi rannikul ka tormisema ilmaga ning tema meremaalid said USA näitustel tunnustusi. Just siin ilmneb tema loomingu vaatluslik pool kõige selgemalt. Meri ei ole ainult sümbol ega mälestus, vaid füüsiline nähtus, mille liikumist tuleb tabada värvi kaudu.

Atlandi meri ja Eesti meri – sama motiiv, erinev mälu

Puström-Uusi suhe merega oli samal ajal biograafiline. Ta kasvas Tallinnas Merivälja kandis, mistõttu rannamaastik kuulus tema lapse- ja nooruspõlve visuaalsesse kogemusse juba enne Ameerikasse jõudmist.

See loob tema meremaalides huvitava topeltperspektiivi. Atlandi ookeani laine on konkreetselt nähtud Ameerika loodus, kuid mereline maailm ise oli kunstnikule tuttav juba Eestist. Seetõttu ei ole tingimata võimalik ega vajalik igas dateerimata rannavaates otsustada, kas tegemist on „Eesti“ või „Ameerika“ merega.

Maastiku identiteet võib olla segunenud. Pagulaskunstis on see oluline nähtus: uus maastik võib hakata kandma vana maastiku mälu.

„Rannamaastik tuulikuga“ – Eesti kujund ilma dokumentaalse topograafiata

Üks dokumenteeritud näide on akvarell „Rannamaastik tuulikuga“. Teos ühendab mere, madala rannamaastiku, hoone ja puidust tuuliku – motiivid, mis kuuluvad selgelt Eesti saarte ja rannakülade visuaalsesse repertuaari.

Sellise töö puhul ei ole kõige olulisem küsida, millise konkreetse küla tuulik on maalitud. Puström-Uusi Eesti-vaated võisid sündida mälu, varasemate kogemuste ja fotomaterjali ühendamisel. Tulemuseks võib olla mitte topograafiline dokument, vaid Eesti rannamaastiku koondkuju.

Akvarell sobib sellise kujutise jaoks hästi. Läbipaistev värv jätab paberivalguse nähtavaks ning maastik võib mõjuda kergemana ja mälulisemana kui tihedalt üles ehitatud õlimaal.

„Muhu“ – 1957. aasta akvarell

1957. aastasse dateeritud „Muhu“ on üks varasemaid Eesti turul dokumenteeritud Puström-Uusi pagulusaegseid töid. Akvarell paberil näitab, et Eesti saarte ja maastike teema oli tema loomingus olemas juba suhteliselt varakult pärast Ameerikasse asumist.

See on oluline, sest hilisemate nostalgiliste Tallinna-vaadete puhul võiks tekkida kiusatus pidada Eesti motiive eaka kunstniku tagasivaatavaks hilisloominguks. Tegelikult oli kodumaa kujutamine Puström-Uusi loomingus märksa pikaajalisem nähtus.

„Eestimaa“ – maastik kui taastatud maailm

1973. aasta õlimaal „Eestimaa“ on selle mälulise maastikukäsitluse eriti kõnekas näide. Kompositsioonis kohtuvad vana teeäärne hoone, inimesed, hobused ja sügisene maastik. Tegemist ei ole moderniseeruva 1970. aastate Eesti dokumentatsiooniga. Kujutatav maailm näib pärinevat kunstniku varasemast mälukihist.

Siin muutub dateering tähenduslikuks. Teos on maalitud peaaegu kolm aastakümmet pärast Eestist lahkumist, kuid selle visuaalne aeg on varasem. Puström-Uus ei maali tingimata seda Eestit, mis eksisteeris 1973. aastal, vaid seda Eestit, mis säilis tema mälus.

Sellist maali on võimalik nimetada nostalgiliseks, kuid sõna vajab täpsustamist. Nostalgia ei ole siin lihtsalt sentimentaalne meeleolu. See mõjutab pildi enda struktuuri: millised inimesed, hooned ja tegevused kunstnik maastikku valib ning millisest ajastust need pärinevad.

Tallinn – linn, mis jäi mällu

Puström-Uusi loomingus leidub arvukalt Tallinna ja vanalinna motiive. Dokumenteeritud on muu hulgas „Tallinna vaade“, „Viru tänav vanasti“, „Vaade Tallinna vanalinnale“ ning vaade Niguliste kirikule Taani kuninga aia poolt.

Eriti huvitavad on hilised Tallinna-maalid. 2013. aastal valminud „Viru tänav vanasti“ ei püüagi teeselda kaasaegset linnavaadet. Pealkirja sõna „vanasti“ ütleb otseselt, et kunstnik käsitleb linna mälupildina.

Galeriiarhiivi andmetel kasutas Puström-Uus Eesti linnade ja maastike kujutamisel oma mälestusi ja fotosid. Seetõttu kuuluvad inimeste riietus, liikumine ja tänavaruumi atmosfäär sageli varasemasse aega.

See muudab need teosed kunstiajalooliselt teistsuguseks kui tavapärane veduut. Linn ei ole tema ees – linn on tema sees.

„New York“ – pagulaskunstniku teine linn

Eesti Kunstimuuseumi väliseesti kunsti digikogus säilib Puström-Uusi 1960. aastatesse dateeritud õlimaal „New York“ (õli lõuendil, 51 × 41 cm). See teos on oluline vastukaal tema Tallinna-mälupiltidele.

Kui Tallinn on sageli taastatud minevik, siis New York oli osa kunstniku uuest geograafilisest tegelikkusest. Nii tekib tema loomingus kaks linnatüüpi: mäletatud linn ja kogetud paguluslinn.

Puström-Uusi loomingut ainult „Eesti-igatsuse kunstina“ käsitledes jääks see teine pool varju. Ta elas Ameerika Ühendriikides üle kuue aastakümne, osales sealses kunstielus ja õpetas seal kunsti. Ameerika ei olnud tema eluloos ajutine vahepeatus, vaid teine kodukeskkond.

Lillemaal – värv saab motiivist vabamaks

Teiseks Puström-Uusi suureks teemaks kujunesid lilled. Sirelid, roosid, pojengid, päevalilled ja muud õied ilmuvad tema loomingus läbi aastakümnete.

Esmapilgul on lillemaal meremaaliga täielik vastand. Meri liigub, lillekimp seisab paigal. Kuid maaliliselt ühendab neid üks probleem – kuidas anda värvile elu.

Lillemaalis saab kunstnik loobuda suurest ruumilisest jutustusest. Keskseks muutuvad õite värvimass, valguse langemine kroonlehtedele ning tumeda ja heleda tasakaal. Puström-Uusi tugevamates lillemaalides ei ole iga õieleht botaaniliselt välja joonistatud; kimp ehitatakse pigem värvi ja pintslilöögi kaudu.

Sellepärast sobib lillemaal tema maalilise temperamendiga hästi. Õis võib olla äratuntav, kuid samal ajal muutuda peaaegu puhtaks värvisündmuseks.

Sirelid – üks kunstniku kõige äratuntavamaid motiive

Sirelimaalid kujunesid Puström-Uusi loomingus eriti nähtavaks. Kunstnik Victor Nigoli hinnangut vahendavates allikates on just tema värviküllaseid lillebukette ja sirelikimpe esile tõstetud.

Sirel on maalijale nõudlik motiiv. Üksikut väikest õit pole mõtet lõuendil lõputult kirjeldada; tuleb maalida kogu õisiku mass. See soosib laiemat, optilist pintslitööd. Kaugemalt ühinevad väikesed värvilaigud tervikuks, lähedalt jääb nähtavaks maalimise füüsiline protsess.

Just siin on Puström-Uusi puhul kõige põhjendatum rääkida impressionismile lähedasest maalitundest – mitte kunstiajaloolise koolkonnamääratlusena, vaid valguse ja värvilaigu kaudu terviku loomise meetodina.

1957–1962 – varased pagulusaegsed teosed

Eesti galeriiringluses on dokumenteeritud 1957. aasta akvarell „Muhu“ ning sama aastaarvuga õlimaal „Lilled“. Samuti on teada suurem 1962. aasta õlimaal „Lilled“ mõõtudega 91,5 × 61,3 cm.

Need näited on kollektsioneerimise seisukohalt huvitavad, sest pärinevad perioodist, mil Puström-Uus oli Ameerikas elanud alles umbes kümnendi. Tema kunstnikuidentiteet paiknes siis veel suhteliselt lähedal Pallase, Düsseldorfi ja Ameerika täiendõppe kohtumispunktile.

Varasem hästi dokumenteeritud töö võib seetõttu olla kunstiajalooliselt kõnekam kui hilisem maal ainult sellepärast, et see aitab jälgida kunstniku keele kujunemist.

„Kaluriküla“ – meremaal ja inimlik mõõde

2009. aasta õlimaal „Kaluriküla“ näitab, et mereteema püsis Puström-Uusi loomingus väga kõrge eani. Siin ei ole meri enam ainult tühi horisont, vaid seotud inimasustuse ja rannakultuuriga.

Sellised kompositsioonid paiknevad meremaali ja maastikumaali piiril. Kunstnik võib kasutada laine liikumist, avarat taevast ja ranna horisontaali, kuid paadid või hooned annavad loodusele inimliku mõõtkava.

Puström-Uusi puhul on tähelepanuväärne, kui püsivalt samad põhimotiivid läbi aastakümnete tagasi tulevad. See ei tähenda tingimata loomingulist paigalseisu. Pigem muutuvad meri, küla ja lilled tema jaoks põhiteemadeks, mille sees saab ikka uuesti lahendada värvi ja valguse küsimusi.

Puström-Uus ja „impressionism“ – termin, mida tasub kasutada ettevaatlikult

Galerii- ja biograafilistes kirjeldustes nimetatakse Puström-Uusi sageli impressionistlikuks maalijaks. See on tema valgus- ja värvitundliku loomingu kirjeldamiseks kasutatav ning osaliselt põhjendatud termin, kuid kunstiajalooliselt vajab see täpsustust.

Puström-Uus ei kuulu ajaloolisse 19. sajandi prantsuse impressionismi. Samuti ei püüdle kõik tema tööd optilise hetkemulje poole. Eriti Eesti mälumaastikes võib kompositsioon olla teadlikult romantiseeritud ja narratiivne.

Täpsem oleks rääkida impressionistliku päritoluga maalilisest käsitlusest: valguse tähtsusest, pintslilöögi nähtavusest, värvi optilisest elavusest ja loodusmotiivi vahetust käsitlemisest. Sellele lisanduvad romantiline idealiseerimine ning pagulaskunsti puhul mäluline mõõde.

Kas tema Eesti-vaated on dokument või kujutlus?

See küsimus on Puström-Uusi loomingus eriti oluline. Kui 2013. aastal valminud maal kujutab sõjaeelset Viru tänavat, ei saa seda kasutada 2013. aasta Tallinna visuaalse dokumendina. Ka sõjaeelse Tallinna täpse ajaloolise rekonstruktsioonina tuleb sellisesse teosesse suhtuda ettevaatlikult.

Kunstniku eesmärk on teine. Ta loob subjektiivse ajaloolise ruumi. Fotograafiline informatsioon võib anda hoone või tänava kuju, kuid pildi atmosfäär, inimeste kohalolu ja ajastu tunne lähtuvad kunstniku enda mälust.

Selles mõttes võib Puström-Uusi hiliseid Eesti-maale võrrelda väliseesti kirjanduse mälestustekstidega. Mõlemad taastavad kodumaad pärast aastakümnete pikkust distantsi. Fakt ja mälestus, nähtud detail ja idealiseeritud tervik ei ole enam alati lahutatavad.

Näituseelu – Ameerikast tagasi Eesti publikuni

Puström-Uus osales aastakümneid näitustel Ameerika Ühendriikides ja Kanadas ning tema loomingut eksponeeriti ka Rootsis ja Saksamaal. Ta oli aktiivne väliseesti kunstielus ning tema töid näidati Eesti Päevade ja ESTO-de kunstiväljapanekutel.

Toronto Eesti Kunstnike Koondisega sidus teda pikaajalisem koostöö. Põhja-Ameerika väliseesti kunstielu seisukohalt oli sellistel ühendustel väga oluline roll: need võimaldasid eri riikidesse hajunud kunstnikel säilitada professionaalset ja kultuurilist sidet Eesti kunstiga.

2007. aastal osales Puström-Uus Tallinnas Kastellaani Maja galerii näitusel „Eklektika“. Sama aasta sügisel toimus seal väljapanek „Üle mere õitsvale aasale“, mida toonane Viimsi Teataja käsitles tema esimese personaalnäitusena Eestis; välja pandi 47 mere- ja lillemaali.

2009. aastal avati Viimsi Püha Jaakobi kirikus tema meremaalide näitus „Meri, mu meri“.

2011. aastal, kunstniku 90. sünnipäeva aastal, oli Tallinnas väljas juubelinäitus „Meremaalid talvises Tallinnas ehk Arville Puström-Uus 90“. Sama aasta novembris korraldati kunstisalongis Allee näitus „Minu viimased maalid“, kus eksponeeriti 16 peamiselt mereteemalist teost.

2012. aastal korraldas E-Kunstisalong tema maalide näituse Tartus. Nii jõudis suuresti Põhja-Ameerikas kujunenud looming kunstniku elu viimastel aastatel üha nähtavamalt tagasi Eesti kunstiringlusse.

Muuseumikogu ja väliseesti kunsti kontekst

Puström-Uusi looming on esindatud Eesti Kunstimuuseumi väliseesti kunsti materjalides. Üheks dokumenteeritud muuseumiteoseks on 1960. aastate õlimaal „New York“.

See institutsionaalne kontekst on oluline. Puström-Uusi ei tule vaadelda ainult Eesti oksjoniturule tagasi jõudnud pagulaskunstnikuna. Ta kuulub laiemasse väliseesti kunstilukku, kus 1944. aasta põgenemise järel tekkisid Rootsis, Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Saksamaal ja mujal uued eesti kunstnike võrgustikud.

Paljude nende kunstnike puhul muutus aastakümneteks probleemiks nähtamatus kodumaal. Teosed olid erakogudes teisel pool Atlandit, kunstnikud osalesid kohalikel näitustel, kuid Nõukogude Eestis jäi nende looming suuresti tavapärasest kunstiajaloo narratiivist välja.

Puström-Uusi teoste tagasitulek Eesti näitustele ja kunstiturule 21. sajandil on seetõttu osa suuremast protsessist – väliseesti kunstipärandi taasühendamisest Eesti kunstilooga.

Valik dokumenteeritud teoseid

• Muhu (1957, akvarell, paber, ava 44,5 × 29 cm) – varane pagulusaegne Eesti maastikumotiiv.
• Lilled (1957, õli, lõuend, 35,5 × 46 cm) – Eesti turul dokumenteeritud varane lillemaal.
• New York (1960. aastad, õli, lõuend, 51 × 41 cm) – Eesti Kunstimuuseumi väliseesti kunsti digikogus dokumenteeritud teos.
• Lilled (1962, õli, lõuend, 91,5 × 61,3 cm) – suurem lillemaal, mis näitab selle žanri varajast tähtsust kunstniku loomingus.
• Eestimaa (1973, õli, lõuend, 46 × 62 cm) – paguluses loodud Eesti-motiiv, milles maastik ja varasema aja eluolu moodustavad mälulise terviku.
• Pojengid (2008, õli, lõuend, 46 × 75 cm) – hilisloomingu lillemaal.
• Kaluriküla (2009, õli, lõuend, 50,5 × 60,5 cm) – meremaali ja rannaküla motiivi ühendav hiline töö.
• Tallinna vaade (2013, õli, lõuend, 51 × 40,5 cm) – näide kunstniku hilisest naasmisest Eesti linnamotiivi juurde.
• Viru tänav vanasti (2013, õli, lõuend) – mälestuste ja fotode kaudu taastatud vana Tallinna maailm.
• Sirelid (2013, õli, lõuend, 75 × 60 cm) – üks kunstniku pikaajalise lillemotiivi hiliseid näiteid.
• Rannamaastik tuulikuga (dateerimata, akvarell, paber, lehemõõt 30,3 × 45,5 cm) – ranniku ja traditsioonilise Eesti maastikumärgi ühendus.
• Vaade Tallinna vanalinnale (dateerimata, õli, lõuend, 76 × 61 cm) – suurem Tallinna-motiiv, dokumenteeritud originaalraamiga.

Kunstiturg – väliseesti kunstniku tagasitulek

Puström-Uusi looming on viimastel aastatel Eesti kunstiturul järjest nähtavam. E-Kunstisalong, Allee ja teised galeriid on vahendanud nii tema 1950.–1970. aastate töid kui ka väga hilist loomingut.

Tururinglusest joonistub välja mitu erinevat kogumisvaldkonda. Ühe rühma moodustavad lillemaalid, eriti suuremad ja maaliliselt tugevad sirelikimbud. Teiseks on meremaalid ja rannavaated, mis seostuvad kunstniku Ameerikas omandatud marinistikogemusega. Kolmandaks on Eesti ja Tallinna mälupildid, mille puhul muutub motiivi kõrval oluliseks väliseesti kultuurilooline taust.

Näiteks jõudis suureformaadiline „Sirelid“ 2021. aasta E-Kunstisalongi oksjonil 6500-eurose lõpphinnani. „Vanalinna tänav“ müüdi 2025. aastal 3000 euroga. 2026. aasta Allee oksjonil jõudis „Õhus on armastust“ 2300-eurose haamrihinnani ning akvarell „Rannamaastik tuulikuga“ 1200 euroni.

Need näited ei moodusta kunstniku universaalset hinnakirja. Puström-Uusi puhul võib kahe sama mõõtu maali turuväärtus märkimisväärselt erineda sõltuvalt loomisperioodist, motiivist, kompositsiooni kvaliteedist, provenientsist, formaadist ja seisukorrast.

Mida Arville Puström-Uusi teost kogudes kontrollida?

Signatuur. Turul dokumenteeritud töödel kohtab sageli signatuuri A. Puström-Uus, mõnikord koos aastaarvuga. Signatuur tuleks fotografeerida ja kataloogida täpselt, kuid autentsust ei tohiks määrata ainult nimekuju järgi.

Dateering. See on Puström-Uusi puhul eriti oluline. 1950. aastate töö paikneb kunstniku biograafias hoopis teises kohas kui 2000. aastate maal. Vanema teose puhul võib olla tegemist perioodiga, mil Düsseldorfi õpingute ja Ameerika täiendõppe kogemus oli veel värske.

Provenients. Kuna kunstnik elas üle kuuekümne aasta Põhja-Ameerikas, võivad teose tagaküljel säilinud USA või Kanada galerii-, näituse- ja raamimistöökoja etiketid olla väga informatiivsed. Eriti huvitav on dokumenteeritud päritolu väliseesti perekonnast, EKKT ringist või mõnelt ESTO näituselt.

Originaalraam. USA-perioodi maalidel võib raam kuuluda teose ajaloolise terviku juurde. Seda ei peaks automaatselt välja vahetama ainult sellepärast, et esteetiline maitse on muutunud. Enne raamivahetust tasub kontrollida pöördel olevaid templeid, etikette ja käsikirjalisi märkmeid.

Õlimaali seisukord. Kontrollida tuleks lõuendi pinget, alusraami, krakleed, värvikihi võimalikke irdumisi, puhastusi ja retušše. Puström-Uusi tugevama impastoga lillemaalidel võib olla oluline jälgida just kõrgema värvikihi säilimist.

Akvarell. Paberil meremaastike ja Eesti-vaadete puhul tuleb kontrollida valguskahjustust, paberi kolletumist, foxing’ut, niiskusjälgi ja happelist passe-partout’d. Akvarelli puhul võib pikaajaline päikesevalgus muuta algset värvisuhet väga oluliselt.

Motiivi päritolu. Eesti-vaate puhul tasub eristada kohapeal loodud varast motiivi ning palju hilisemat mälumaali. Hiline Tallinna-vaade ei ole seetõttu vähem huvitav; vastupidi, selle tähendus võib olla just paguluse ja kultuurimälu kontekstis.

Pallase pärand või Ameerika regionalism?

Puström-Uusi kunstilise identiteedi puhul oleks lihtne valida üks kahest seletusest: kas ta oli „pallaslane“ või Ameerikas kujunenud väliseesti maalija. Tegelikult on tema looming huvitav just seetõttu, et mõlemad vastused on osaliselt õiged ja samal ajal ebapiisavad.

Pallas andis talle lähtekoha, kuid vaid kaheks aastaks. Düsseldorf andis uue akadeemilise keskkonna. Rockport õpetas talle Ameerika meremaali praktilist traditsiooni. New Jersey kunstiorganisatsioonid andsid näituse- ja professionaalse võrgustiku.

Seetõttu pole tema küps maalikeel ühe koolkonna puhas jätk. Pigem on see mitme õpetuse ja väga pika iseseisva praktika süntees.

Kodu, mida saab maalida ka kaugelt

Puström-Uusi Eesti-vaadete juures muutub lõpuks kõige huvitavamaks küsimus, mida tähendab „kohavaade“, kui kunstnik ei seisa enam kujutatava koha ees.

Traditsiooniliselt eeldab maastikumaal kohalolu. Kunstnik läheb loodusesse ja vaatab. Puström-Uusi hiline Viru tänav töötab vastupidi: kõigepealt eksisteerib koht mälus, seejärel otsitakse talle maaliline kuju.

Selle tõttu võivad perspektiiv, tegelased ja ajastu detailid alluda rohkem mälule kui objektiivsele topograafiale. Kunstiteaduslikult pole see puudus, vaid teose tegelik sisu.

Paguluses muutub maastik identiteedi kandjaks. Kodumaa ei ole enam ainult geograafiline territoorium, vaid kujutiste süsteem: meri, rehealune, tuulik, Tallinna tornid, vanalinna tänav, kased, taluõu. Neid saab endaga kaasa võtta ning aastakümneid hiljem uuesti maalida.

Tänapäevane hindamine ja pärand

Arville Puström-Uusi ei ole põhjust esitada Eesti modernismi radikaalse uuendajana. Tema kunst ei rajanud uut avangardset suunda ega püüdnud maalikunsti piire lõhkuda. Tema tähtsus on teistsugune.

Ta esindab väga selgelt 1944. aasta põgenemise järel rahvusvaheliseks muutunud Eesti kunstniku saatust. Pallases alanud kunstitee tuli jätkata Saksamaal, professionaalne elu ehitada uuesti üles Ameerikas ning side Eesti kultuuriga säilitada aastakümneid ilma kodumaise kunstielu igapäevase toeta.

Puström-Uus tegi seda erakordse järjekindlusega. Ta õppis edasi, õpetas ise, kuulus kunstiorganisatsioonidesse, osales näitustel ning jätkas maalimist väga kõrge eani.

Temaatiliselt on tema loomingus võimalik näha kolme suurt telge. Meri esindab otsest vaatlust ja maalilist väljakutset. Lilled annavad värvile võimaluse muutuda peaaegu iseseisvaks väärtuseks. Eesti maastikud ja linnavaated muudavad maalimise mäletamise viisiks.

Just viimane kiht eristab Puström-Uusi tavalisest maastikumaalijast kõige selgemalt. Kui ta maalib 2013. aastal vana Tallinna tänavat, ei ole tegemist lihtsalt dekoratiivse vanalinnapildiga. Selle taga seisab kunstnik, kes lahkus Tallinnast 1944. aastal ning kandis seda linnaruumi endaga teisele mandrile.

Samal ajal ei peaks kogu tema loomingut seletama ainult paguluse kaudu. Atlandi tormilainete maalimine, Ameerika kunstiorganisatsioonides osalemine ja aastakümnetepikkune õpetajatöö näitavad, et ta ei elanud kunstnikuna ainult minevikus. Ta lõi endale professionaalse elu ka uues kultuuriruumis.

Seetõttu on Puström-Uusi loomingu kõige täpsem kunstiajalooline telg ehk kahe vaateviisi kooselu: vaadata seda, mis on silme ees, ja maalida seda, mida enam silme ees ei ole. Atlandi meri ja vana Tallinn kuuluvad tema loomingus samasse maailma just selle kaudu.

Kogujale muudab see tema pärandi mitmekihiliseks. Hästi dokumenteeritud 1950.–1970. aastate töö võib olla oluline kunstniku kujunemise seisukohalt; tugev meremaal näidata tema Ameerikas omandatud marinistikogemust; hiline Eesti-vaade aga olla kultuurilooliselt tähenduslik mälupilt. Parima valiku määrab seetõttu mitte ainult atraktiivne motiiv, vaid teose periood, maaliline kvaliteet, provenients ja selle koht kunstniku eluloos.

Arville Puström-Uus Kunstikoda sügisoksjonil 2026

Kunstikoda valmistab ette 2026. aasta sügisoksjonit, kuhu jõuab kureeritud valik Eesti graafikat ja maalikunsti ühest suuremast erakogust. Oksjoni eelselektsiooni võib kuuluda ka Arville Puström-Uusi looming. Millised konkreetsed teosed lõplikku kataloogi jõuavad, avaldame pärast valiku, atribueeringute ja teoste andmete kinnitamist.

Puström-Uusi puhul on kataloogimisel oluline määrata võimalikult täpselt teose loomisperiood ja provenients. Eestis enne 1944. aastat tekkinud töö, varane Ameerika periood, 1950.–1970. aastate maal ning kunstniku hiline mälumaastik kuuluvad tema loomingus väga erinevatesse kontekstidesse.

Kui eelselektsioonis olev teos pärineb Põhja-Ameerikast, pöörame erilist tähelepanu pöördeküljele ja raamile. USA või Kanada näituseetikett, galerii- või raamimistöökoja märgis, omaniku nimi või kunstniku enda käsikirjaline pealkiri võivad aidata taastada teose liikumist ning siduda selle konkreetse loominguperioodiga.

Õlimaalide puhul dokumenteerime võimaluse korral alusmaterjali, signatuuri, dateeringu, värvikihi ja varasemad restaureerimised. Akvarellide puhul on olulised kogu lehe mõõtmed, paberi seisukord, valguskahjustused, happeline raamimismaterjal ning kunstniku allkiri. Originaalraami olemasolu märgime eraldi, kui selle ajalooline seos teosega on põhjendatud.

Puström-Uusi puhul ei käsitle Kunstikoda ka kõiki meremaale, lillemaale või Eesti-vaateid ühetaolise turukategooriana. Lõplikus oksjonikataloogis vaatame iga teost eraldi ning püüame võimaluse korral selgitada, miks just konkreetne maal on kunstniku loomingulises arengus huvitav.

Kunstikoda sügisoksjon 2026 – vaata eelinfot →

Oksjon toimub täielikult veebis. Täpne kuupäev, lõplik autorite ja teoste nimekiri, alghinnad ning enampakkumise tingimused avaldatakse koos täieliku oksjonikataloogiga.