Virge Jõekalda (s. 1963) – kuivnõela poeetika ja joone distsipliin Eesti nüüdisgraafikas
Sissejuhatus
Virge Jõekalda on Eesti graafik, kelle looming paistab silma kuivnõela ja söövitustehnikate meisterliku käsitluse, vaoshoitud värviregistri ning ruumi-poeetika poolest. Tema lehtedes – sageli suurtes formaatides (70×100 cm; 100×70 cm) – kohtub täpne joonekirg atmosfäärse vaikusega, mis toob kujundisse hingamisruumi ja ajatunnetuse. Viimaste aastate sarjad „Oaas“, „Läte“ ja „Lume palve“ on kujunenud tema signatuurseteks töödeks.
Elulooline raam
- Sünd: 24. aprill 1963, Lüganuse.
- Haridus: 1981–1988 Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut (graafika; tänane EKA).
- Staatus: vabakutseline kunstnik; Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige alates 1992.
Eluloolised põhiandmed on kinnitatud muuseumi- ja erialakogude andmebaasides ning kunstniku autorilehel.
Loominguline profiil ja käsitus
Jõekalda töö keskmes on sügavtrükk – eriti kuivnõel –, mille joone rohke materjalitunnetus (plaadi „kare“ joon, sametine trükijälg) kohtub õhukese tonaalse ülesehitusega. Tema joone eetos – kord õrn ja läbipaistev, kord jõuline ja rütmistatud – seob ta naiskunstnike traditsiooniga, mida 1970. aastatel kandsid Vive Tolli, Silvi Liiva jt; kunstiteadlane Mai Levin on osutanud ka Jõekalda sidemele 1930. aastate Aino Bachi mõttelaadiga.
Formaat ja pildikeel on dialoogis: suur paberipind ei täitu „jutuga“, vaid tõstab esile vaikuse, taeva- ja maapinna üleminekud, vees peegelduva valguse ning õrnalt märgitud botaanilised motiivid. See seletab, miks sarjades „Oaas“, „Läte“ ja „Lume palve“ toimib üksik kujund (vesi, taim, valgus) pildi kandva semiootilise teljena, mitte lisandina.
Näitused ja nähtavus
- Viimased isikunäitused (valik): „Oaas“, Vabaduse galerii, Tallinn (2023); „Salaaed“, Jaani kirik, Tallinn (2023).
- Varasemad isikunäitused (valik, kronoloogia): 2006 „Salaaed“, Évora graafikafestival (Portugal); „Lumm“, Põlevkivimuuseumi galerii, Jõhvi. 2004 „Vaikus“, Ungari Instituudi galerii, Tallinn; „Metsik aed“, Eesti Kultuuri Instituut, Stockholmi Eesti Maja (Rootsi). 2003 „Lumm“, Haus Galerii, Tallinn. 1998–2002 isikunäitused Tallinnas, Tartus, Rakveres ja Soomes.
- Kogud ja institutsioonid: teoseid Eesti Kunstimuuseumi digikogus; osalused Tallinna graafikatriennaalidel (1989–2001) ja rahvusvahelistel graafikanäitustel.
Tunnustus
- Kristjan Raua preemia (2009) – esile tõsteti sügavtrükisarju „Minu aed“ ja „Paradiisiaed“.
- Eduard Wiiralti kunstiauhind – noore autori preemia (2004).
- Caixanova Graafikabiennaal (Ourense, Hispaania, 2002) – kuldmedal / I auhind.
- Évora Printfestival (Portugal, 2004) – kunstiresidentsi preemia.
Kunstiteaduslik vaade
Jõekalda positsioon Eesti graafikas moodustub kolmest sambast: (1) sügavtrüki (eeskätt kuivnõela) järjekindel viljelemine, mis annab töödele erilise materjalilise resonantsi; (2) formaadi ja vaikuse suhte tundlik kasutus – suur paberipind, minimaalne kujund, maksimaalne atmosfäär; (3) järjepidev dialoog eesti naiskunstnike traditsiooniga, millele on osutanud ka erialakriitika. See kombinatsioon seletab nii muuseumitähelepanu kui ka preemiate ja rahvusvaheliste näituste stabiilset joont 1990. aastatest tänaseni.