Raoul Kernumees

Raoul Kernumees (1905–1990) – virtuoosne joonistaja ja graafik, kelle groteskne figuraalsus ning rahulikult täpne maastik vaatlevad 20. sajandi Eesti argireaalsust

Sissejuhatus

Raoul Kernumees (kuni 1936 Raoul Kirnmann) kuulub Pallase ringi distsiplineeritud, kuid kujundlikult julgete autorite hulka. Tema tugevus on joonistuse «kandvas» rollis: kompositsioon sünnib joone rütmist ja viirutuse tihedusest, millele lisandub figuuri psühholoogiline pingestatus. 1930. aastate graafikaseeriates – kõrtsistseenid, «põrgu»-motiivid, külareaalid – põimub rahvapärase koomika ja allegooria närv. Sõjajärgsetel kümnenditel laieneb repertuaar portreede (sageli pastellis) ja rahulike maastike suunas, jäädes siiski joonistusliku täpsuse raami.

Elulooline taust

• Sünd–surm: 25. oktoober 1905, Udeva, Järvamaa – 25. juuni 1990.
• Haridus: Riigi Kunsttööstuskool (1921–1923); Kõrgem Kunstikool Pallas (õpingud katkestustega 1925–1933). Õpingud seiskusid tervise (tuberkuloos, 1927) ja majanduslike olude tõttu; naasis korduvalt ateljeedistsipliini juurde.
• Nimevahetus: 1936. aastal võttis perekonnanimeks Kernumees (varem Kirnmann).
• Kunstielu: esinemised näitustel alates 1931. aastast; 1932 ostis Riigi Kujutavate Kunstide Sihtkapital mitu graafikalehte ning määras stipendiumi. 1940. aastatel joonistas 12 illustratsiooni «Nibelungenliedile» (trükis avaldamata, eksponeeritud 1944).
• Pere ja järeltulev loome: abikaasa Liidia; tütar kunstnik Maret Kernumees, poeg muusik Koit Kernumees.

Loominguline tee – žanrid, teemad, tehnikad

Grotesk ja allegooria. 1930. aastate tuumikus on tindijoonistused ja kuivnõela/ofordi lehed, kus külakõrtsi rütm, pillimehed ja rahvahulk moodustavad pildis peaaegu teatrilava. Grotesk ei tähenda karikatuuri «lihtsustamist»: Kernumehe figuur on anatoomiliselt pädev, kuid nihutab proportsiooni ja valguse rõhku, et tuua nähtavale käitumise arhetüübid – joovastuse ja kainesuse, bravuurika maski ja üksinduse vastasmäng.

«Põrgu»-motiivi dialoog. Põrgu (1931, tint; EKM) loeb end teadlikult Eesti 1930. aastate graafika kaanonisse kõrvu Wiiralti «Põrguga». Kui Wiiralt töötab vaskplaadi virtuosses sügavtrükis, siis Kernumees eelistab joone lakoonikat ja musta valge dialektikat – metafoor on sama, kuid ilmekood teistsugune: rahvahulga pale, mitte allegooriline pandemonium.

Figuratiivne igapäev. Külareaali ja kõrtsi kõrval arendab autor väikseid žanristseene («Peaparandus», «Külakõrts») ning töö- ja töökojamotiive (nt puutöö). Lehtede jõud peitub mikrodramaturgias: pilk, käe liigutus, klaasi sära.

Portree ja maastik. Sõjajärgsel ajal tugevneb portreeliin – pastell annab pehme, ent kontrollitud tonaalse telje; modell on tavaliselt vaikse enesevaatluse hetkes. Maastikes (õli/lõuend või -papp) on horisont madal, vormid ökonoomsed, koloriit vaoshoitud; joonistuslik alus jääb «läbi kumama».

Tehnikad: tindijoonistus, kuivnõel, ofort; õli (lõuend/papp), pastell (kartong). Pind: graafikas kannab ruumi viirutuse rütm; maalides hoiab vormi ühtlane, sageli jahedavõitu tonaalsus.

Valik teoseid (näited)

• Põrgu (1931, tint, paber) – groteskne rahvahulk allegoorilise pingega; EKM kogus.
• Külakõrts (1932, graafika) – varase perioodi võtmeleht; omandati riiklikku kollektsiooni.
• Peaparandus (1932, graafika) – «järg» kõrtsimetafoorile; mikrodramaturgia ja musta-valge kontrast.
• Tulekahi (1932, graafika) – liikumise ja valgussähvatuse tõlge viirutusse.
• Noor üliõpilane (1953, pastell, kartong) – pastellportree vaoshoitud sinakashallil skaalal; EKM digikogus.
• Magav laps (u 1950–1960, õli) – intiimne žanr; dokumenteeritud oksjoniarhiivis.
• Puidutöökoda (graafika) – tööruumi motiiv, kus tööliigutus ja ruumi rütm on pildi «selgroog».

Näitused ja oksjonid

Näitused: regulaarsed osalused alates 1931; 1930. aastatel tõi kriitika esile joone virtuoossuse ja «rahvapärase allegooria». Sõja-aegne näitusepraktika jätkus, sh eksponeeriti «Nibelungenliedi» illustratsioone (1944). Pärast sõda jätkas osalemist vabariiklikel näitustel; muuseumid (EKM) on korduvalt eksponeerinud varajasi graafikalehti ja pastellportreesid.

Oksjoniringlus: turul liiguvad nii 1930. aastate graafika (otsitakse selge tõmmisega, hea plaadijäljega eksemplare) kui 1950.–1960. aastate õlimaalid ja pastellid. Kollektsionääride huvi koondub «groteski» lehtedele ning intiimsetele portreedele/žanridele.

Tänapäevane hindamine ja pärand

Kernumees on oluline seetõttu, et ta toob 1930. aastate Eesti graafikasse joonistuse moraalse täpsuse: ta ei näita tüüpi, vaid inimest, kelle žestist koorub sotsiaalne allegooria. Uurijale on väärtuslik tema dialoog Wiiralti põlvkonnaga – ühine motiiv, erinev semantika. Kogujale on hinnatuimad varase perioodi graafikalehed (korralik paber, marginaalide puhtus, lehe tervik) ning autori käega raamitud pastellid (pinna intactus, UV-kaitse all). Väärtust mõjutavad provenients (riiklikud ostud, muuseuminäituste viited), seisukord (happesus, foxing, servakahjustused) ning motiiv (groteskne figuraalsus vs. rahulik portree). Kernumehe positsioon kinnistub kui sillaehitaja Pallase joonistuskultuuri, allegoorilise groteski ja sõjajärgse intimismi vahel.