Kirjeldus

Kunstnikust
22. IV 1942–22. VI 2019
Tõnis Vint lõpetas aastal 1967 ERKI graafika erialal. Pärast kunstiinstituudi lõpetamist tegutses Tõnis Vint graafilise kujundajana, luues uuenduslikke kujundusi ja muutes rea ajakirjade ilmet. Ta on töötanud Tallinnas reklaami ja raamatukujunduse alal ning aastatel 1971–1977 almanahhi Kunst ja 1974–1980 ajakirja Kultuur ja Elu kujundajana, seejärel vabakutselise kunstnikuna. Tõnis Vint kuulus Eesti Kunstnike Liitu alates 1969. aastast, oli kunstnike rühmituse ANK ’64 liige ja üks asutajatest ning Studio 22 asutaja. 2001. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Tõnis Vint on osalenud näitustel alates 1963. aastast, lisaks Eestile ka Hollandis, Poolas, Itaalias, Horvaatias, Jaapanis, Lätis ja Saksamaal.
Tõnis Vint on loonud tuši- ja guašijoonistusi ning graafilise paljundustehnikana eelistanud litograafiat, viljelenud sümbolistliku laenguga figuratiivsed ja geomeetrilisi abstraktseid kompositsioone. Oma geomeetrilistele elementidele rajatud pildisüsteemi täiendas ta sageli juugendlike, stiliseeritud naisefiguuridega. Alates 1970. lõpust kasutas Vint loomingus ka soome-ugri ornamentikat ja vöökirju, tema kunstnikukäekirjas oli tähtsal kohal stiilne musta fooni ja valge kujundipinna kontrast. Tõnis Vindi tühja pildipinna pingestavale mõjule tähelepanu pöörav käsitluslaad on tugevalt mõjustanud eesti kunsti- ja raamatukujunduse traditsiooni.
Kunstniku ja kunstimõtlejana on Tõnis Vint olnud alati dialoogis nii kaasaegse kunsti kui ka vanemate (kunsti)traditsioonidega, muuhulgas eri kultuuride ornamendisüsteemide ja Idamaade filosoofia ja esteetikaga. Vindi loomingut on mõjutanud Carl Gustav Jungi analüütiline psühholoogia, Kaug-Ida kultuuripärandi uurimine ning eesti ja idamaade ornamendi võrdlev analüüs. Aastast 1972 juhendas Tõnis Vint kunstnike rühmitust Studio 22, saades geomeetrilis-sümbolistliku koolkonna ellukutsujaks eesti kunstis. Tema loomingulise ja teoreetilise tegevuse fookuses on järjepidevalt olnud visuaalsete kujutiste kontseptuaalne potentsiaal, piltide toimimine märkidena. Vint on seostanud geomeetrilistele vormidele taandatud pildiainest arhetüüpsete sümbolitega, kajastades oma napi, väga kontsentreeritud esitusviisi abil metafüüsilisi probleeme.
Tõnis Vindi tegevuse lahutamatuks osaks on olnud kõikvõimalike visuaalsete nähtuste kohta info kogumine ja selle tutvustamine nii publikatsioonides kui ka oma kodus toimunud loengutes. Tema mittehierarhiline lähenemine visuaalsetele objektidele oli omas ajas ja kontekstis üsna uuenduslik. Kõnealusel perioodil oli see aktuaalseks muutumas lääne visuaalkultuuri uuringutes, kuid Vindi juhtumi teeb huvitavaks asjaolu, et tema lähtepunktiks oli kunstnik-uurija tegevus, mitte akadeemiline taust. Tõnis Vindi kodu on alates 1960. aastate lõpust olnud mitteametliku kunstielu oluliseks keskuseks, muutudes Eesti taasiseseisvumise järel alternatiivse kunstiteadmise üheks allikaks.