Seotud tooted

• 

  Aino Alamaa keraamiline kuju 1

  Kiirvaade
• 

  Marina de Sitges

  Product galati a reality sandwich before you walk back in that boardroom fire up your browser, so come up with something buzzworthy, for it’s about managing expectations yet baseline into the weeds.

  Auction Ended

  Kiirvaade
• 

  Aino Alamaa keraamiline kuju 4

  Kiirvaade
• 

  Arrak Jüri Ritshka küla. 1965 Graphic

  Vietnami mägede kõrval on vaadata Karpaatide (1965) ja Hibiinide (1966) joonistused. Karpaatides käis Jüri Arrak koos Herald Eelma ja Heldur Lareteiga, kolm meest kolmes telgis kolme naisega. Laretei lahkus oma kaasaga, järele jäid vaid kaks. See-eest oli Jüri Arrakule suureks kooliks Herald Eelma meisterliku joonistamise pealtvaatamine, neist said head sõbrad. Aga kui ta ise oma motiivi kallale asus, siis oskas ikka vaid oma moodi teha. Natuurist joonistused moodustavad väikese osa Jüri Arraku loomingust. Kui ta kujutab maastikulisi kompositsioone, on tema mõttemänguks kujutlusrännakud sellessamas maastikus. Eelkõige on ta fantaasiakunstnik, kuid avatud reaalsest maailmast tulevale inspiratsioonile. Vormi poolest on Kaug-Ida vihmametsadega kaetud kaljumägede siluetid sarnased tema märkinimeste kontuuridele.

  Niisugust motiivi Jüri Arraku loomingus ette ei tule, kus ta inimpead puuna oleks kujutanud. Vaatamata sellele, et tema märkinimeste juuksed laiuvad kui lehestik võras. Puuga samastumise lünga kunstnik Arraku loomingus täidab ütleja Arrak. 2014. aastal sõitis auto talle otsa ja murdis jala. Grupp joonistusi valmisid Magdaleena haiglas. Üks neist kannab pealkirja „Kiri jalale. 8. VII 2014“. Seotud jalaga patsient on joonistanud paberile järgmise teksti: „Tühi kiri, aga on kirjutatud mitu korda mitmel korral ja põhjusel. Nagu puul vahetuvad lehed igal aastal!“

  Jüri Arraku loomingu maailma­käsitlus on panteistlik selles mõttes, et ta samastab end ümbritsevaga ühise nimetaja või äratundmise kaudu – nagu loodusega, nii ka ühiskonnaga. Mägede taustal täidavad tema kompositsioone inim­figuurid, mõned mõtlikud, mõned kentsakad, mõned tormakad, igaüks täidetud mingi rahutusega. Stseenid on raamistatud kindlusemüüride ajaloolise paratamatusega. Kord meenutavad need Tallinna erinäolisi torne, kord Carcassonne’i müüride taevalikku korduvat geomeetriat. Inimesed leiavad müüridest kaitset, kuid jäävad nende vahele ka lõksu. Kõike valitseb hirm saada ära sööduks. Jüri Arraku arvates algas sellest hirmust kiskjaloomade jumalustamine ja kummardamine, lepituse otsimine andide ja ohverduste abil. Tee otsimine üliinimese juurde, sest üliinimene on vaba hirmust.

  Järjekordne päheturgatus juhtus Jüri Arrakuga Halliste kiriku altarimaali tehes – aga mis siis, kui meid ootab üli­inimese asemel hoopis tehisintellekt? Mitte niisama masin, vaid tehisintellekt kui eluvorm, kes käsutab kõiki energialiike? Keda seetõttu ei huvita loomaliha. Mida inimkond oma ärasööduks saamise hirmuga siis peale hakkab?

  Kiirvaade