Kirjeldus

Paul Alliku portree 1989. aastat. Mõõdud u 92×65 cm, õli lõuendil.
Näitustel osales juba õpingute ajal. Tema isikunäitusi on peale Eesti olnud ka Soomes ja Rootsis. Paul Alliku töid on Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Tallinna Kunstihoones, Eesti Rahvusraamatukogus, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses ning paljudes erakogudes Eestis, Soomes, Rootsis, Austraalias jm.
Tartu Kunstikoolis esmase hariduse saanud Allik ei tunginud 1960ndatel näitustel alustades kohe avangardi südamesse. Toonase kunstimaailma teatud nipsakas võõristus Tartu kooli kasvandike vastu juhtis Alliku hoopis teistele radadele võrreldes “Tallinna kunstiga”. Ent just nõnda, järjepidevalt oma rajal kõndides kujunes Allikust ikkagi ja möödapääsmatult üks olulisemaid 1980ndate ning 1990ndate maalikunstnikke.
Õigustatult nimetati teda “tundliku ja kerge käega maalijaks”, veelgi enam – Allikus nähti maalikunstnikku par excellence. Tõepoolest, 1990ndatel, mil maaliloomingu uudsus seati kahtluse alla, jätkas just Allik kõigutamatu rahuga oma raja kõndimist. Kunstnikuks olemine oli tema pärisosa. Kõigutamatu rahuga liikus Allik maalikunsti erinevatel aladel: 1970ndate portreedest jõudis ta 1980ndatel ekspressionismini ning sealt 1990ndatel abstraktsionismi sugemetega maalini. Üheski tema töös pole märgata teesklust, eeskujude jäljendamist, voolusuundadesse paigutumise tahet. Ta jäi alati iseendaks.