Vietnami mägede kõrval on vaadata Karpaatide (1965) ja Hibiinide (1966) joonistused. Karpaatides käis Jüri Arrak koos Herald Eelma ja Heldur Lareteiga, kolm meest kolmes telgis kolme naisega. Laretei lahkus oma kaasaga, järele jäid vaid kaks. See-eest oli Jüri Arrakule suureks kooliks Herald Eelma meisterliku joonistamise pealtvaatamine, neist said head sõbrad. Aga kui ta ise oma motiivi kallale asus, siis oskas ikka vaid oma moodi teha. Natuurist joonistused moodustavad väikese osa Jüri Arraku loomingust. Kui ta kujutab maastikulisi kompositsioone, on tema mõttemänguks kujutlusrännakud sellessamas maastikus. Eelkõige on ta fantaasiakunstnik, kuid avatud reaalsest maailmast tulevale inspiratsioonile. Vormi poolest on Kaug-Ida vihmametsadega kaetud kaljumägede siluetid sarnased tema märkinimeste kontuuridele.
Niisugust motiivi Jüri Arraku loomingus ette ei tule, kus ta inimpead puuna oleks kujutanud. Vaatamata sellele, et tema märkinimeste juuksed laiuvad kui lehestik võras. Puuga samastumise lünga kunstnik Arraku loomingus täidab ütleja Arrak. 2014. aastal sõitis auto talle otsa ja murdis jala. Grupp joonistusi valmisid Magdaleena haiglas. Üks neist kannab pealkirja „Kiri jalale. 8. VII 2014“. Seotud jalaga patsient on joonistanud paberile järgmise teksti: „Tühi kiri, aga on kirjutatud mitu korda mitmel korral ja põhjusel. Nagu puul vahetuvad lehed igal aastal!“
Jüri Arraku loomingu maailmakäsitlus on panteistlik selles mõttes, et ta samastab end ümbritsevaga ühise nimetaja või äratundmise kaudu – nagu loodusega, nii ka ühiskonnaga. Mägede taustal täidavad tema kompositsioone inimfiguurid, mõned mõtlikud, mõned kentsakad, mõned tormakad, igaüks täidetud mingi rahutusega. Stseenid on raamistatud kindlusemüüride ajaloolise paratamatusega. Kord meenutavad need Tallinna erinäolisi torne, kord Carcassonne’i müüride taevalikku korduvat geomeetriat. Inimesed leiavad müüridest kaitset, kuid jäävad nende vahele ka lõksu. Kõike valitseb hirm saada ära sööduks. Jüri Arraku arvates algas sellest hirmust kiskjaloomade jumalustamine ja kummardamine, lepituse otsimine andide ja ohverduste abil. Tee otsimine üliinimese juurde, sest üliinimene on vaba hirmust.
Järjekordne päheturgatus juhtus Jüri Arrakuga Halliste kiriku altarimaali tehes – aga mis siis, kui meid ootab üliinimese asemel hoopis tehisintellekt? Mitte niisama masin, vaid tehisintellekt kui eluvorm, kes käsutab kõiki energialiike? Keda seetõttu ei huvita loomaliha. Mida inimkond oma ärasööduks saamise hirmuga siis peale hakkab?
Expert@kunstikoda.ee –
„Hobused“ on Ilmar Kimmi 1986. aasta lüüriline pastellteos, kus rühmale heinamaal askeldavatele hobustele on antud eriline meeleolu ja elegants. Kompositsiooni keskmes on rahulik ning pehmetes loodusvärvides hoitud hetk, mis toob esile nii mälestuste soojuse kui ka Eestimaa avarate karjamaade ajatu ilu. Pehmus, varjutused ja õrnad värvivibratsioonid loovad ühtlase, lüürilise helenduse kogu lehel.
Kimmi meistriklass joonistajana ja koloristina tuleb siin esile kogu täiuslikkuses – pastell on tema loomingus haruldasem, ent just sel moel saavutab kunstnik lummava tasakaalu realismi ja poeetilise tõlgenduse vahel. Motiiv mõjub mitmetahuliselt: lihtsus, intiimsus ja universaalsus sulavad harmoonilisse tervikusse.
Soovitus: Väärt leid igasse loodus- ja loomateemalisse kollektsiooni ning sobib suurepäraselt maalähedasse, helgesse interjööri.