Vietnami mägede kõrval on vaadata Karpaatide (1965) ja Hibiinide (1966) joonistused. Karpaatides käis Jüri Arrak koos Herald Eelma ja Heldur Lareteiga, kolm meest kolmes telgis kolme naisega. Laretei lahkus oma kaasaga, järele jäid vaid kaks. See-eest oli Jüri Arrakule suureks kooliks Herald Eelma meisterliku joonistamise pealtvaatamine, neist said head sõbrad. Aga kui ta ise oma motiivi kallale asus, siis oskas ikka vaid oma moodi teha. Natuurist joonistused moodustavad väikese osa Jüri Arraku loomingust. Kui ta kujutab maastikulisi kompositsioone, on tema mõttemänguks kujutlusrännakud sellessamas maastikus. Eelkõige on ta fantaasiakunstnik, kuid avatud reaalsest maailmast tulevale inspiratsioonile. Vormi poolest on Kaug-Ida vihmametsadega kaetud kaljumägede siluetid sarnased tema märkinimeste kontuuridele.
Niisugust motiivi Jüri Arraku loomingus ette ei tule, kus ta inimpead puuna oleks kujutanud. Vaatamata sellele, et tema märkinimeste juuksed laiuvad kui lehestik võras. Puuga samastumise lünga kunstnik Arraku loomingus täidab ütleja Arrak. 2014. aastal sõitis auto talle otsa ja murdis jala. Grupp joonistusi valmisid Magdaleena haiglas. Üks neist kannab pealkirja „Kiri jalale. 8. VII 2014“. Seotud jalaga patsient on joonistanud paberile järgmise teksti: „Tühi kiri, aga on kirjutatud mitu korda mitmel korral ja põhjusel. Nagu puul vahetuvad lehed igal aastal!“
Jüri Arraku loomingu maailmakäsitlus on panteistlik selles mõttes, et ta samastab end ümbritsevaga ühise nimetaja või äratundmise kaudu – nagu loodusega, nii ka ühiskonnaga. Mägede taustal täidavad tema kompositsioone inimfiguurid, mõned mõtlikud, mõned kentsakad, mõned tormakad, igaüks täidetud mingi rahutusega. Stseenid on raamistatud kindlusemüüride ajaloolise paratamatusega. Kord meenutavad need Tallinna erinäolisi torne, kord Carcassonne’i müüride taevalikku korduvat geomeetriat. Inimesed leiavad müüridest kaitset, kuid jäävad nende vahele ka lõksu. Kõike valitseb hirm saada ära sööduks. Jüri Arraku arvates algas sellest hirmust kiskjaloomade jumalustamine ja kummardamine, lepituse otsimine andide ja ohverduste abil. Tee otsimine üliinimese juurde, sest üliinimene on vaba hirmust.
Järjekordne päheturgatus juhtus Jüri Arrakuga Halliste kiriku altarimaali tehes – aga mis siis, kui meid ootab üliinimese asemel hoopis tehisintellekt? Mitte niisama masin, vaid tehisintellekt kui eluvorm, kes käsutab kõiki energialiike? Keda seetõttu ei huvita loomaliha. Mida inimkond oma ärasööduks saamise hirmuga siis peale hakkab?
Expert@kunstikoda.ee –
Peeter Kaasiku 1981. aasta õlimaal on silmatorkavalt poeetiline vaikelu, mille keskmes on tühjus, rahu ja üksildase puu arhetüüp. Teos ühendab maalilise minimalismi ja meta-tasandil raamitud ruumitaju: vaatame pilti justkui topeltaknast – esiplaanil on maali enda raam, taamal kummitab lõputu horisont ja üksildane puu, mille kohal hõljuvad õhuliselt heledad pilved. See metafooriline kompositsioon viitab introvertsele mõtisklusele, piiri ja vabaduse kokkupuutepunktile – raam on nii piirdav, eraldav kui ka mõtestav. Kaasiku maalitehnika on pehme, koloriit vaoshoitud, ruumi- ja õhuillusioon tõrjub ülearust detailsust ning rõhub õrnale valgusele. Vaatamata näilisele ükskõiksusele on siin peidus sügav helgus ja haprus – vaikus ei ole tühjus, vaid võimalus, kujutlus viib vaataja mujale, mõttesse või mälestusse kaugest rannast. Selles töös avaldub nii klassikalise maalikunsti austus kui ka kaasaegse nägemuse värskus.
Sobib kogujaile, kes hindab modernset vaikust, ruumilise metafoori selgust ning melanhoolseid, ajatuid maastikumotiive.