Tehnika ja materjalid: Maal, guašš, tempera, paber
Signatuuri asukoht: All paremal: A. Jegorov
Valmistamise aasta: 1920.–1930. aastad
Ekspertiisiakt: olemas
1 arvustus tootele “Jõemaastik” Jegorov Andrei
Expert@kunstikoda.ee –
Arvustus “Jõemaastik” on Andrei Jegorovi klassikaline maastik, kus põhjamaisest talvest on saanud lüüriline ja intiimne visuaalne poeetika. Maalil lookleb läbi lumise välja tumeda veega oja, mille kaldal seisavad kidurad puud ja taamal tõuseb kuusevari – kõik see loob kompositsiooni, mille keskmes on vaikne talveraahu. Jegorovi guaššit ja tempera-oskust iseloomustab siinne valguse mahe murdumine: lume varjud, peegeldused vees ning korduvad hallid ja õrnrohelised toonid annavad tööle ajatu pehmuse. Maali atmosfäär kujutab talvist päevavalgust, mis on ühtaegu külm ja lootusrikas. Vaataja pilku juhib maastiku sügavuses hääbuva perspektiiviga tee – justkui kutsub see pilk peatuma, märkama elu vaikust ja looduse ettevaatlikku hingust. Jegorovi käekiri on detailiti täpne, ent kompositsioonilt kokkuvõttev – „Talvine oja“ jääb meelde kui talve varjatud ilu, helge üksilduse ja puhta loodusetunde manifestatsioon. Selle teose lumm peitub tema ajatus: kas talv on siin alles saabunud või asub juba lahkuma, jääb vaataja enda tõlgendada.
Soovitus Sobib kogujaile, kes väärtustab põhjamaiste maastike vaikset ilu, guašši ja tempera peent tehnikat ning ajatut looduse atmosfääri Eesti kunsti klassikas – “Jõemaastik” toob igasse ruumi rahu ja puhta valguse.
Expert@kunstikoda.ee –
“Jõemaastik” on Andrei Jegorovi klassikaline maastik, kus põhjamaisest talvest on saanud lüüriline ja intiimne visuaalne poeetika. Maalil lookleb läbi lumise välja tumeda veega oja, mille kaldal seisavad kidurad puud ja taamal tõuseb kuusevari – kõik see loob kompositsiooni, mille keskmes on vaikne talveraahu. Jegorovi guaššit ja tempera-oskust iseloomustab siinne valguse mahe murdumine: lume varjud, peegeldused vees ning korduvad hallid ja õrnrohelised toonid annavad tööle ajatu pehmuse. Maali atmosfäär kujutab talvist päevavalgust, mis on ühtaegu külm ja lootusrikas. Vaataja pilku juhib maastiku sügavuses hääbuva perspektiiviga tee – justkui kutsub see pilk peatuma, märkama elu vaikust ja looduse ettevaatlikku hingust. Jegorovi käekiri on detailiti täpne, ent kompositsioonilt kokkuvõttev – „Talvine oja“ jääb meelde kui talve varjatud ilu, helge üksilduse ja puhta loodusetunde manifestatsioon. Selle teose lumm peitub tema ajatus: kas talv on siin alles saabunud või asub juba lahkuma, jääb vaataja enda tõlgendada.
Sobib kogujaile, kes väärtustab põhjamaiste maastike vaikset ilu, guašši ja tempera peent tehnikat ning ajatut looduse atmosfääri Eesti kunsti klassikas – “Jõemaastik” toob igasse ruumi rahu ja puhta valguse.