Vietnami mägede kõrval on vaadata Karpaatide (1965) ja Hibiinide (1966) joonistused. Karpaatides käis Jüri Arrak koos Herald Eelma ja Heldur Lareteiga, kolm meest kolmes telgis kolme naisega. Laretei lahkus oma kaasaga, järele jäid vaid kaks. See-eest oli Jüri Arrakule suureks kooliks Herald Eelma meisterliku joonistamise pealtvaatamine, neist said head sõbrad. Aga kui ta ise oma motiivi kallale asus, siis oskas ikka vaid oma moodi teha. Natuurist joonistused moodustavad väikese osa Jüri Arraku loomingust. Kui ta kujutab maastikulisi kompositsioone, on tema mõttemänguks kujutlusrännakud sellessamas maastikus. Eelkõige on ta fantaasiakunstnik, kuid avatud reaalsest maailmast tulevale inspiratsioonile. Vormi poolest on Kaug-Ida vihmametsadega kaetud kaljumägede siluetid sarnased tema märkinimeste kontuuridele.
Niisugust motiivi Jüri Arraku loomingus ette ei tule, kus ta inimpead puuna oleks kujutanud. Vaatamata sellele, et tema märkinimeste juuksed laiuvad kui lehestik võras. Puuga samastumise lünga kunstnik Arraku loomingus täidab ütleja Arrak. 2014. aastal sõitis auto talle otsa ja murdis jala. Grupp joonistusi valmisid Magdaleena haiglas. Üks neist kannab pealkirja „Kiri jalale. 8. VII 2014“. Seotud jalaga patsient on joonistanud paberile järgmise teksti: „Tühi kiri, aga on kirjutatud mitu korda mitmel korral ja põhjusel. Nagu puul vahetuvad lehed igal aastal!“
Jüri Arraku loomingu maailmakäsitlus on panteistlik selles mõttes, et ta samastab end ümbritsevaga ühise nimetaja või äratundmise kaudu – nagu loodusega, nii ka ühiskonnaga. Mägede taustal täidavad tema kompositsioone inimfiguurid, mõned mõtlikud, mõned kentsakad, mõned tormakad, igaüks täidetud mingi rahutusega. Stseenid on raamistatud kindlusemüüride ajaloolise paratamatusega. Kord meenutavad need Tallinna erinäolisi torne, kord Carcassonne’i müüride taevalikku korduvat geomeetriat. Inimesed leiavad müüridest kaitset, kuid jäävad nende vahele ka lõksu. Kõike valitseb hirm saada ära sööduks. Jüri Arraku arvates algas sellest hirmust kiskjaloomade jumalustamine ja kummardamine, lepituse otsimine andide ja ohverduste abil. Tee otsimine üliinimese juurde, sest üliinimene on vaba hirmust.
Järjekordne päheturgatus juhtus Jüri Arrakuga Halliste kiriku altarimaali tehes – aga mis siis, kui meid ootab üliinimese asemel hoopis tehisintellekt? Mitte niisama masin, vaid tehisintellekt kui eluvorm, kes käsutab kõiki energialiike? Keda seetõttu ei huvita loomaliha. Mida inimkond oma ärasööduks saamise hirmuga siis peale hakkab?
Expert@kunstikoda.ee –
Eerik Haameri „Rannastseen“ (1970) on meistriteos, mis äratab ellu Skandinaavia saarte suvemälestused ja vaiksete randade poeetika. Söepliiatsijoonistusena mõjub see kui Õrn intiimne pilguheit inimeste ja looduse kooskõlla – joonte voolav kergus ning karakterite loomulik paigutus toovad esile Haamerile iseloomuliku elulise vaate nurga. Kompositsioon põhineb mälestusel Lyro saarest, kust kunstnik leidis oma teise kodu: siin peegelduvad suve märjad jalad, lapsed rannal ja koerad, rändavad pilgud rannaõhtus, kuhu sumedus ja valgus loovad intiimse raamistiku. Haameri käe all moodustuvad vabaõhulised hetked lüüriliseks vaatluseks, kus argipäevased rõõmud muutuvad ajatuteks. Selle töö ajastu- ja paigataju on täiuslikult tasakaalus: kohtume Rootsi lääneranniku kaluriküla motiiviga, ent ka universaalse, igatsust täis suveidülliga. Kui vaadata joonistuse peent joont ja tundlike detailide valikut, avaneb haamerlikult soe käsitlus, milles peitub nii mälestuste soojus kui ka rändava inimese rahutus. „Rannastseen“ ei esita mitte ainult rannavaadet, vaid loob tundelise silla kunstniku elurännakute ja vaataja unistuste vahele.
Soovitatav kollektsionäärile, kes hindab elu lihtsaid naudinguid, põhjamaise rannamaailma intiimsust ja Eerik Haameri tundlikku joonistuslaadi.