Peeter Allik (28.06.1966, Põltsamaa – 31.12.2019, Tartu) – graafik, maalija ja „absurdimeister“

Sissejuhatus

Peeter Allik oli nüüdis-Eesti graafika üks mõjukamaid autoreid: monumentaalse linoollõike virtuoos, satiirilise kujundimõtlemise uuendaja ja Tartu kunstivälja keskne tegevuju. Tema mustvalge „näpujäljeline“ (tiheda joone ja punktuuri tõttu daktüloskoopiline) esteetika ühendas terava ühiskonnakriitika, groteski ja fenomenaalse trükitehnilise täpsuse. Alliku mõju kandus ka maali, installatsiooni ja aktsioonikunsti, ent tema signatuuriks jäi suurformaatne linoollõige.

Biograafia

  • Sünd–surm: 28. juuni 1966 Põltsamaal – 31. detsember 2019 Tartus.
  • Haridus: 1987–1993 õpingud graafika, kujutava kunsti ja maali alal Tartu Kunstikoolis, Tartu Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias.
  • Rühmitus: Kursi koolkonna kaasasutaja (1988; koos Albert Gulgi, Ilmar Kruusamäe ja Priit Pangseppaga).
  • Elu ja töö: tegutses peamiselt Tartus; lisaks graafikale viljeles maali, tegi installatsioone, osales etenduslikes projektides (sh Non Grata koosluses).

Loominguline tee – tehnikad, teemad, käekiri

Alliku põhimeedium on linoollõige, mille ta viis tehniliselt ja skaalalt äärmusteni: suured, sageli mitme meetri pikkused lehed, filigraanne viirutustehnika, rütmiline must-valge pind ja pingestatud kompositsioon. Kujundiloogika toetub hüperboolile ja metafoorile – müüdid, poliitilised sümbolid, igapäevaelu absurdsed stseenid. Mustvalget graafikat raamistab eriline „valguse dramaturgia“, mis loob kinoekraanile omase intensiivsuse.

Maalis ja segameediumis laiendas ta sama pildilist loogikat värviga: groteskne figuur, sotsiaalne kommentaar, iroonia. Installatsioonides ja aktsioonides tõi Allik pildi ruumi – performatiivsus ja publiku „kaasa mängimine“ olid lähedased tema satiirilisele hoiakule.

Tuntumad seeriad ja teosed (valik)

  • „Mardipäev“ (1989) – varase perioodi linoollõige, kus maskitraditsiooni kaudu testitakse groteski ja masside rütmi.
  • „NATO“ (1996) – poliitilise allegooria ja rahvusvahelise märgisüsteemi bravuurikas kokkupõrge.
  • „Melanhoolia“ (1999) – eksistentsiaalse tooniga mustvalge suurformaat.
  • „Erastamisdokumentide põletamine“ (2002) ja „Sündinud Nõukogude Liidus“ (2002) – üleminekuaastate majandusliku ja identiteedikriitika visuaalne kokkuvõte.
  • „Naised jooksevad“ (2003–2004) – kineetilise rütmiga figuuriseeria.

Näitused ja institutsionaalne nähtavus (valik)

  • Retrospektiiv Tartu Kunstimuuseumis („Haritud skisofreenia / Cultivated Schizophrenia“) – Alliku meediumitevahelise praktika tervikvaade.
  • Kursi koolkonna näitused Eestis ja väljaspool (Tartu, Võru, Kaunas jt) – Allik kui rühmituse üks tuumautoreid.

Auhinnad ja tunnustused (valik)

  • Ado Vabbe stipendium (1997) – esimene laureaat.
  • VIII Balti riikide graafikabiennaali Grand Prix, Kaliningrad (2002).
  • Konrad Mägi preemia (2001).
  • Kristjan Raua kunstipreemia (2005).
  • Chicago Printmakers Collaborative Prize (2011).

Oksjonid ja kollektsioneerimine

Alliku suurformaatseid linoollõike ja maaliseeriaid esineb regulaarselt Eesti juhtivatel oksjonitel ning galeriides; hinnataset kujundavad tiraaž (või selle puudumine), lehe mõõt, trükikvaliteet ja teose positsioon kunstniku ikooniliste tööde reas (nt 1990. lõpu – 2000. alguse sotsiaalpoliitilised lehed).

Tänapäevane hindamine ja pärand

Alliku pärandi tuum on kolmetine. (1) Tehniline radikalism – linoollõike skaalal ja detailsuses harvaesinev latt. (2) Kujundilise mõtlemise täpsus – ühiskonnakriitika, grotesk ja poeetika ühes ruumis, ilma didaktikata. (3) Tartu kunstivälja institutsionaalne mõju – Kursi koolkonna kaudu kujundas ta mitme põlvkonna visuaalset keelt. Kollektsionääridele tähendavad Alliku tööd Eesti graafika lähiajaloo võtmetekste: tehniliselt laitmatud, kontseptuaalselt selged ja ajastuomase närviga.