Eesti graafika ja maalikunsti kollektsioon

Kunstikoda esitleb ainulaadset kollektsiooni, mis koondab üle 40 Eesti kunstniku loomingut 20. sajandi algusest tänapäevani. Siin on esindatud nii klassikaline kui ka eksperimentaalne graafika, väljapaistvad maastikumaalid ja sügavalt isikupärased eksliibrised. Kollektsioon hõlmab selliseid meistreid nagu Jüri Arrak, Roman Timotheus, Elmar Kits, Märt Bormeister ja paljud teised, peegeldades Eesti kunsti mitmekesisust ja arengulugu.

Evald Okas

Allik Paul – Eesti graafik ja kujundaja. Tegutsenud 20. sajandi teisel poolel. Tuntud oma linoollõigete poolest, kus põimuvad rahvuslikud motiivid ja modernistlikud vormid.

Aren Peet (1929–2021) – väljapaistev maalikunstnik ja graafik. Tema töödes peegelduvad sümbolism, linlikud maastikud ning sügav hingestatus. Üks tuntumaid töid: “Tallinna panoraam”.
Arrak Jüri (1936–2022) – Eesti kunstiloo üks olulisemaid figuure. Tema grotesksed ja filosoofilised tööd nagu “Inimene ja mask” on saanud sümboliteks.
Ado Vabbe (1892–1961) oli üks eesti modernistliku kunsti rajajaid ja silmapaistvamaid uuendajaid, kelle looming tähistab pöördepunkti Eesti kunstiajaloos.
Agu Peerna (sünninimi August Peerna; 21. juuli 1904 Tartu – 18. veebruar 1950 Tartu) oli üks 20. sajandi esimese poole olulisemaid Eesti graafikuid ja raamatuillustraatoreid.
Aino Alamaa on Eesti kunstiajaloo üks silmapaistvamaid tarbekunstnikke, kelle looming on mõjutanud oluliselt nii kodumaist kunstikultuuri kui ka laiemat kujutava kunsti arengut.
Adamson Eric (õieti Erich Karl Hugo Adamson; 18. august 1902 Tartu – 2. detsember 1968 Tallinn) on üks 20. sajandi olulisemaid ja mitmekülgsemaid Eesti kunstnikke, kelle looming ulatub maalikunstist graafika, tarbekunsti ja disainini.
Aleksander Mildeberg on Eesti 20. sajandi kunstiajaloos üks vähem eksponeeritud, kuid sisuliselt väga oluline loovisiksus, kelle loominguline pärand moodustab märgilise silla klassikalise koolkonna ning moodsa kunstitunnetuse vahel.
Arnold Alas (1911–1990) on üks 20. sajandi teise poole olulisemaid Eesti graafikuid ja maalikunstnikke, kelle loomingus põimuvad modernistlik otsingulisus, tundlik tehniline teostus ja sügav sidusus eesti kultuuriga.
Alex Kütt (1901–1952) oli Eesti 20. sajandi esimese poole üks omanäolisemaid maalikunstnikke ja graafikuid, kelle loominguline käekiri paistab silma koloriidi julguse, tugeva karakteri ja rahvuslike motiivide tõlgendamise poolest.
Aleksander Ristmägi (1890–1970) on Eesti 20. sajandi kunstiajaloos üks olulisemaid maalikunstnikke ja graafikuid, kelle looming ühendab rahvusliku traditsiooni ja modernistliku avangardi.
Aleksander Vardi on üks 20. sajandi olulisemaid eesti maalikunstnikke ja graafikuid, kelle looming ulatub klassikalisest maalikoolist julgete modernistlike eksperimentideni.
Allsalu Efraim (1929–2006) oli 20. sajandi teise poole Eesti maalikunsti üks omanäolisemaid koloriste ja mõtestatud kujundikeele arendajaid.
Ant Eeva (1911–2007) oli 20. sajandi eesti maalikunsti ja graafika üks omanäolisemaid esindajaid, kelle loomingus kohtuvad põhjalik kompositsiooniline mõte, värvitundlikkus ning tugev sotsiaalne ja kultuuriline närv.
Bogatkin Vladimir (1904–1971) – venepärane realistlik koolkond. Eesti motiividega grafika ja maal, eriti tuntud portreed ja Tallinna vaated.
Bormeister Märt (1906–1990) – silmapaistev kolorist, kelle loomingus ühinesid maastik ja abstraktsioon. Töö “Kevadine mets” on klassika.
Bržeskaja Irina – kaasaegne kunstnik, kelle illustratiivne ja lüüriline stiil toob esile graafika kerguse. Tema töödes on tunda peent emotsiooni ja joonetundlikkust.
Eelma Herald (s. 1966) – Eesti kontseptuaalse graafika esindaja. Tuntud oma eksperimentaalsete trükitehnikate ja installatsioonide poolest.
Einmann Eduard (1903–1965) – realistlik joon ja täpne portreepsühholoogia iseloomustavad tema graafilist loomingut.
Eist Axel – 20. sajandi keskpaiga kunstnik, kelle töödes figureerivad rahulikud linnavaated ja loodusmotiivid.
Erich Pehap (1912–1981) – tegutses peamiselt Kanadas, olles eesti pagulaskunsti silmapaistev esindaja. Tuntud töö: “Naine peegliga”.
Evald Sagur (1921–1995) – sügava tundelaenguga graafika ja eksliibriste meister. Tema loomingus torkab silma peen viimistlus.
Gulk Albert – kaasaegne kunstnik, kelle tööd väljendavad urbanistlikku dünaamikat ja värvide kontrasti. Tema grafiiti meenutavad jooned on äratuntavad.
Haamer Eerik (1908–1994) – ekspressiivse realismi meister. Tema tööd “Põgenikud” ja “Paatide remont” kujutavad inimese ja looduse võitlust.
Janov Valve – tundlik graafik, kelle looming on saanud tunnustust rahvusvahelistel triennaalidel. Töödes sageli looduse ja hingeelu dialoog.
Kangilaski Juhan (s. 1939) – teoreetiline kunstnik ja graafik, kelle teosed käsitlevad ideoloogiat ja narratiivi. Tuntud töö: “Kommunikatsioon 1”.
Kangilaski Ott – minimalistlik graafika ja installatsioonid, mille temaatika tihti seotud isikliku ajaloo ja mälu küsimustega.
Kell Elmar – realistliku stiili esindaja, kelle teosed keskenduvad töölisklassi igapäevaelule ja portreedele.
Kits Elmar (1913–1972) – impressionistlik maalija, kelle tööd “Turg Tartu tänaval” ja “Sügisene maastik” on väga hinnatud.
Kollom Ernst – tuntud eksliibriste ja väikograafika looja, kelle peen joon viitab saksa koolkonna mõjule.
Kulles Toivo – 20. sajandi teise poole graafik, kelle tööd väljendavad absurdi ja ühiskonnakriitikat allegoorilises võtmes.
Laar Aleksander – klassikalise portreekunstiga seotud nimi, kelle tööd on hinnatud detailitäpsuse ja karakteritunnetuse tõttu.
Laarman Märt (1896–1979) – üks Eesti modernistliku graafika rajajaid. Töö “Töölised” (1929) kuulub meie graafikapärandi tippu.
Laigo Arkadio – naturalistliku kallakuga graafik, kelle töödes on esiplaanil eesti maastik ja vaikne elu.
Lepik Hugo – eriline eksliibriste ja kalligraafiliste tööde autor, kelle stiil on äratuntavalt lakooniline.
Lepp Esko (1927–2015) – tugev eksperimentaalse trükigraafika esindaja, kelle tööd olid paljuski ajast ees.
Liivak Paul – delikaatse joonistuskäega kunstnik, kes lõi linool- ja puulõikeid peene tonaalsusega.
Lokk Artur – keskendus maastikele ja urbanistlikele motiividele, tugeva vormitaju ja selge kompositsiooniga.
Mitt Hugo (1911–1991) – ekspressiivne ja dekoratiivne, eriti hinnatud tema puulõiked ja värvilitograafiad.
Mugasto Hando (1907–1937) – andekas, kuid traagiliselt varakult lahkunud kunstnik, kelle töö “Tänavapoiss” on sotsiaalgraafika klassika.
Mõtuste Liili – poeetiline joonistuslaad ja tundlik looduskujundus iseloomustavad tema graafikat.
Naha Johann – litograafia ja eksliibriste traditsiooni edasikandja. Kasutanud sageli folkloorseid motiive.
Nõmmeots Lembit – detailitäpne ja kontseptuaalne, tugeva joonistamisoskusega kunstnik.
Olvet Maret – naiseliku tundlikkusega eksliibriste autor, kelle töödes valitseb peen tasakaal.
Evald Okas (1915–2011) oli 20. sajandi üks viljakamaid ja mõjukamaid Eesti maalikunstnikke ning graafikuid, kelle loominguline haare ja tehniline virtuoossus ulatusid üle seitsme aastakümne.
Paistik Avo – elav joon ja karikatuurne lähenemine on tema töödele omane. Eesti animatsiooni taustaga.
Peek Aleksander – graafiline vormikunstnik, kelle töödes domineerivad geomeetrilised struktuurid ja sümboolsus.
Pert Mart – intensiivsete värvikombinatsioonide ja energiliste vormidega autor.
Pilar – pseudonüümi taha peituv autor, kelle looming on minimalistlik ja kontseptuaalne.
Ploomipuu Urmas – graafik, kelle tööd on introspektiivsed ja aeglase rütmiga.
Pääro Alar – visuaalse jutustuse meister, tema töödes on tihti tunda nooruslikku mässumeelsust.
Roman Timotheus (1946–2002) – Eesti graafika suurmeistritest. Tema töödes nagu “Aeg” ja “Rännak” on tajutav eksistentsiaalne sügavus ja graafiline täpsus.
Richard Uutmaa (1905–1977) oli 20. sajandi Eestis tegutsenud maalikunstnik, keda seostatakse eeskätt mere- ja rannikumaastike ning rannakultuuri motiividega.
Peeter Ulas (1934–2008) oli graafik, kelle looming ja õpetajatöö mängisid olulist rolli Eesti 20. sajandi teise poole graafikas.
Anatoli Umerenkov (1936–2024)  oli Eestis tegutsenud maalija ja graafik. Tema tööd lähtuvad klassikalisest realistlikust koolist
Marje Üksine (sünd. 18.05.1945, Tallinn) on Eesti graafik. Tema varasem looming lähtus kuivnõelagravüürist, kus kujund moodustub paralleeljoontest
Margarethe (Margareta) Fuks (1921–2005) oli Eestis tegutsenud akvarellist ja kujunduskunstnik.
Maie Helm on Eesti graafik ja joonistaja. Tema teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumi kogus.
Hugo Hiibus (1929–2019) – šaržikultuuri süsteemne uuendaja Eesti visuaalses ajaloos
Oskar Georg Adolf Hoffmann (1851–1912) – baltisaksa maalikunstnik, eesti taluelu ja maastiku poeedi­line jäädvustaja
Herman Halliste (1900–1973) on Eesti 20. sajandi skulptuuriloos autor, kelle profiili määrab materjalitundlik töö portree- ja figuurplastikas ning järjekindel panus memoriaalkunsti.
Inga Heamägi (s. 1961) – litograafia järjekindel uuendaja ja ideepõhise graafika vahendaja
Helgi Hirv (1925–1977) – Tartu graafikakooli lüürilise joone kandja. Helgi Hirv oli Tartu-põhise graafikakultuuri üks selgeprofileeritud autoreid, kelle töödest kumab Pallase koolkonna joonedistsipliin ja lüüriline motiivikäsitlus.
Alo Hoidre (kuni 1935 Horn; sünninimi Aleksander) oli 20. sajandi Eesti visuaalkultuuri üks järjepidevamaid graafika- ja raamatukujunduse professionaale ning hiljem isikupärase koloristliku maalikeele arendaja.
Ernst Hallop oli 20. sajandi eesti maalikunsti autor, kelle profiili määravad Pallase koolkonna kujundatud vormidistsipliin ja järjekindel töö portree- ning maastikumaali vallas.
Valli Hurt – eesti lasteraamatu illustratsiooni järjekindel kujundaja (1960.–1980. aastad)
Virge Jõekalda on Eesti graafik, kelle looming paistab silma kuivnõela ja söövitustehnikate meisterliku käsitluse, vaoshoitud värviregistri ning ruumi-poeetika poolest.
Andrei Jegorov oli Eestis tegutsenud maalikunstnik, keda tuntakse eeskätt linnavaadete ja päikeseliste talvemaastike autorina.
Ahti Indov (s. 16. veebruar 1933, Vidrike) – teatrikunstnik, plakatikunstnik ja kunstipedagoog
Andrus Johani oli 1930. aastate eesti maalikunsti üks isikupärasemaid realiste – agulivaadete, linnalise argipäeva ja värskelt vaadeldud inimtüüpide poeetilise, ent konkreetse käsitluse autor.
Külliki Järvila (s. 1954) – sügavtrüki poeetika, kalligraafiline täpsus ja Saaremaa pildimälu
Ann Jõers (s. 14. august 1940, Tallinn) – Ruhnu ja Tallinna pildimälu kandja, maalija ja graafik
Aleksander Jürgenson – varase 20. sajandi eesti kunstieluga seotud nimi (Laikmaa ateljeekooli õpilane)
Aleksander Jürgenson – varase 20. sajandi eesti kunstieluga seotud nimi (Laikmaa ateljeekooli õpilane)
Friedrich Jürgenson oli mitmekülgne looja – maalikunstnik, dokumentalist ja laulja –, kelle pildikeel põimus 20. sajandi keskpaiga linnavaadete ning rändava eluviisi kogemusega.
Salme Jürken on 1960.–1990. aastate eesti kunstiväljal tegutsenud autor, kelle loomingus põimuvad vaoshoitud akvarellikäsitlus ja graafika.
Mihkel Ilus (s. 1987) – maalikunsti „laiendatud välja“ süsteemne uurija
Rainer Kurm (s. 1968, Tallinn) – geomeetrilise mõtlemise ja maastikumotiivi ühendaja
Peeter Kaasik (s. 10. detsember 1951, Tallinn) – geomeetrilise abstraktsiooni ja meremaali vahealas tegutsev maalija
Anatoli Kalashnikov oli 20. sajandi teise poole üks mõjukamaid puugravüüri meistreid ja eksliibrisekunsti rahvusvahelisi keskseid autoreid.
Jüri Kask on Eesti modernismi ja nüüdismaali üks püsivamaid geomeetrilise mõtlemise kandjaid.
Roman Kutsjuba (s. 1953) – graafik ja raamatuillustraator, ERKI koolkonna taustaga
Salme-Miranda Kurg (tegutses 1930.–1940. aastatel) – varase sügavtrükigraafika tundliku miljöövaate kujundaja
Eduards Kalniņš (1904–1988) – Läti marīnisti suurkuju ja kauaaegne pedagoog
Anatoli Kaigorodov – temperamaali ja meremaali meister Eesti kunstiväljal 1920.–1930. aastatel
Richard Kaljo  – puugravüüri, eksliibrise ja raamatuillustratsiooni suurmeister
Paul Kamm – Paul Kamm on erandlik nähtus Eesti 20. sajandi graafikas.
Voldemar Kangro-Pool – varase eesti modernismi maalija ja graafik
Andrus Kasemaa – söejoonistuse virtuoos, ERKI taustaga skulptor ja graafik
Elsa Kauping – enda maalipraktika paistab allikate põhjal silma kammerlike motiivide ja traditsioonilise kompositsioonitunnetusega.
Ilmar Kimm oli 20. sajandi teise poole eesti maalikunsti üks järjekindlamaid kujundajaid – väljapaistva ateljeemeisterlikkusega maalija ja aastakümneid kestnud õpetajatööga pedagoog.
Linda Kits-Mägi oli 20. sajandi eesti maali järjekindel kolorist, kelle looming liidab Pallase koolkonna joonistusliku distsipliini ja lüürilise, sageli kammerliku teemakäsitluse.
August Kilgas oli 20. sajandi eesti kunsti silmapaistev kujundaja, kelle roll jagunes kaheks: loojana kehtestas ta end eeskätt portreemaalijana, õpetajana ja korraldajana kujundas aga Tallinna kunstihariduse süsteemi 1910.–1950. aastatel.
Richard Kivit  oli 20. sajandi eesti raamatu- ja ajakirjakunsti silmapaistev nimi. Tema signatuuriks on täpne joon, puhas kompositsioon ja jutustav motiiv – omadused, mis tegid temast hinnatud karikaturisti, lasteraamatute illustraatori ning eksliibriste autori
Avo Keerend oli 20. sajandi teise poole eesti graafika üks järjekindlamaid eksperimenteerijaid. Ta tõi kõrgtrükki – eeskätt linool- ja plastikaatlõikesse – mitmevärvilise, dekoratiivse vormimõtlemise, arendades biomorfsete kujundite ja hilisemate puhtabstraktsete kompositsioonide keeletaristu.
Peeter Allik oli nüüdis-Eesti graafika üks mõjukamaid autoreid: monumentaalse linoollõike virtuoos, satiirilise kujundimõtlemise uuendaja ja Tartu kunstivälja keskne tegevuju.
Bernhard Mark kujunes Võrumaa kunstielu kandvaks kujuks: tehniliselt kindel akvarellist ja maastikumaalija, kes ühendas ateljeeloomingu aktiivse korraldustööga. Tema pildikeelt iseloomustavad lüüriline vaatlus, puhas tonaalsus ja mõõdukas kompositsioon – eriti Haanjamaa reljeef ja veepinnad.
Alexander (Gregor) von Bochmann oli 19.–20. sajandi vahetuse üks tuntumaid Düsseldorfis tegutsenud baltisaksa maalijaid. Tema signatuuriks on elurütmi täpne vaatlus ning peen koloriit, mille abil ta jäädvustas Eesti taluelu, kirikupühasid, turustseene ja mereranniku tööde rütme – kõrvuti Hollandi rannikuvaadete ning Saksamaa maastikuga.ad.
Nikolai Petrovitš Bogdanov-Beljski oli rahvusvaheliselt tuntud vene-baltimaade taustaga žanrimaalija, kelle pildikeel ühendas Peredvižnikute realistliku traditsiooni ja impressionistliku valgusetundlikkuse. Tema ikooniliseks panuseks kujunes talulaste koolielu kujutamine – pildid haridusest kui sotsiaalsest tõotusest – ning meisterlik portree ja vabaõhumaal.
Karl Burman (vanem) on Eesti 20. sajandi alguse arhitektuuri üks mõjukamaid autoreid ja samal ajal silmapaistev akvarellist.
Tema hoonetes kohtub rahvusromantiline kujundimõtlemine ja moderniseeruva linna praktiline vajadus; akvarellides avanevad Tallinna,
Tartu ja rannikumaastike meeleolud täpse valguse ja kerge joonega.
Karl Burman noorem oli 20. sajandi Eesti akvarellikunsti üks tuntumaid autoreid ja arhitekt, kes jätkas oma isa Karl Burman seeniori loodud ruumi- ja pildikultuuri joont. Tema linnavaated – eriti Tallinna vanalinn, Pirita ja rannaäärsed motiivid – on saanud kohaliku visuaalse mälu lahutamatuks osaks.
Paul Burman on Eesti varase modernismi üks äratuntavamaid maalijaid. Teda tuntakse eeskätt tundliku loomamaalija ja
poeetiliste linnavaadete autorina, kelle käekiri ühendab vaba, kohati kiire pintslitöö, selge siluetikäsitluse ja
harmoonilise koloriidi.
Concordia Klar-Ulas (kasutanud nimesid Concordia Klar ja Concordia Ulas-Klar) oli eesti 20. sajandi teise poole graafika üks isikupärasemaid autoreid.
Tema loomingus kohtuvad poeetiline kujund, vaikne dramaatika ja virtuoosne trükitehnika.
Õnne Eelma on 20. sajandi teise poole eesti graafika autor, kelle töödes põimuvad looduslähedus, mõtteselgus ja tehniline täpsus. Tema lehtede tuum on vaoshoitud poeetika – valguse ja tooni tasakaal – millele lisandub 1960. aastate lõpul rõhutatud üldistus ning abstraktsema vormimõtlemise katse.
Voldemar Eller on eesti 20. sajandi kunstiloos eriline nimi, sest ta tegutses korraga kolmel väljal: loojana (maal ja graafika), kunstiloolasena ning kirjutava ajakirjanikuna. Tema pildikeeles kohtuvad vaatluslik realistlikkus, rahulik kompositsioon ja selge motiivivalik (linnavaated, Lääne- ja Põhja-Eesti maastikud, kammerlikud natüürmordid). Kirjutajana vahendas ta oma põlvkonna stuudiokogemust ja õpetuslikku mõtlemist.
Leopold Ennosaar kuulub eesti 20. sajandi graafika autorite hulka, kelle tugevus on filigraanne lõikekultuur ja selge kompositsioon. Tema lehtedes kohtuvad Tallinna vanalinna siluett, linnaservade argised fragmendid ja merega seotud motiivid; hilisemates töödes tihenes pind mustriliseks, kohati abstraktsuse piiril rütmiks.
Lembit Entsik tegutses 1980.–1990. aastatel peamiselt vabakunstnikuna, luues maalide ja joonistuste seeriaid, mille fookus on mets ja Lõuna–Lääne-Eesti maastikud. Tema tööde signatuuriks on lakooniline motiivivalik, rütmistatud pind ja keskendumine atmosfäärile rohkem kui detailsele kirjelduslikkusele.
Arnold Eres kuulub sõjajärgse väliseesti kunstipõlvkonna tuumikusse. Tema maalides on kandvaks põhjamaine valgus, pastoosne pintslikiri ja
lüüriline, kohati abstraktsiooni serva kalduv värvimõtlemine. Saarestiku meremotiivid, rannikulinnade siluetid ning kammerlikud interjöörid ja
natüürmordid moodustavad iseseisva, järjekindla autorikeele.
Ants Eskola on eesti 20. sajandi kultuuriloos ennekõike tuntud näitleja ja lauljana, ent tema tegevus hõlmas ka kujutavat kunsti. Graafikuna lõi ta 1930.–1950. aastatel rida eksliibriseid ning väikseformaadilisi joonistusi, millele on omane lakooniline kompositsioon ja tähelepanelik joonekultuur.
Osvald Eslon kuulub 20. sajandi eesti kunstiajalukku autorina, kelle looming liigub peamiselt realistliku linnavaate ja meremaastiku teljel. Tema tööd, eriti Itaalia (Veneetsia, Napoli) ning Põhjala vaated, on hinnatud selge kompositsiooni, tasakaalustatud koloriidi ja ruumitunnetuse pärast.
Nigul Espe (kuni 1936 Nikolai Espe) kuulub Pallase koolkonna järelkasvu hulka. Tema loomingus domineerivad Tartu ja Lõuna-Eesti linnavaated, jõe- ja sadamamotiivid ning maastikud. Espe käsitlus on realistlik ja joonistuslikult täpne; tähelepanu on suunatud valguse, atmosfääri ja silueti kooskõlale.
Nikolai Guli kujunes 1960.–1970. aastatel silmapaistvaks linnaruumi ja igapäevaelu kujutajaks. Tema teoseid iseloomustavad selge joonistus, rütmistatud kompositsioon ja mõõdukas, sageli jahe koloriit.
Heino Otto on Eesti kultuuriloos eeskätt tuntud ooperi- ja operetitenorina (Vanemuine 1942–1947; Estonia 1947–1969), kuid paralleelselt tegutses ta ka maalikunstnikuna. Tema visuaalses loomingus domineerivad pastellitehnikas maastikud, mere- ja linnavaated, mida iseloomustavad joonistuslik täpsus, rütmistatud kompositsioon ning mõõdukas, sageli jahe koloriit.
Hillar Jaanus kuulub põlvkonda, kes 1960.–1980. aastatel kujundas Eesti meremaali järjepidevust. Tema teostes on keskne rannavööndi struktuur – kallas, kivivallid, lainemurd – ning valguse muutlik mõju siluetile. Koloriit on üldiselt mõõdukas ja selge; tonaalsus teeb ruumi atmosfäärile, mitte dekoratiivsele efektile.
Aleksandra Jürgenson (esimeses abielus Svetoslavskaja, teises Snegireva-Jürgenson) tegutses 19./20. sajandi vahetuse Vene kunstiväljal, kus tema tuumik žanrid on portree, väiksemad žanristseenid ja 1920. aastatel dekoratiivse tunnetusega lillemaalid. Tema joonistuslik baas ja pehme tonaalsus (akvarelli ja guašši üleminekud) seovad akadeemilise koolituse salongikultuuri intiimse vaatlusviisiga.
Liidia Jürisson on väliseesti visuaalkultuuri äärealadelt tuttav autor, kelle maalilooming (maastikud, lillemaalid, väikežanr) põimub 1930. aastate populaarse pildikultuuriga – koos õega Adaga loodud pühade- ja tervituskaartide sarjadega, mis kandsid ühis­signatuuri Ady–Lydi. Muuseumikontekstis on andmestik napp, kuid tuumfaktid kinnituvad: dokumenteeritud osalus Stockholmi Liljevalchsi 1946. aasta näitusel ning postkaartide mained ERMi ja raamatukogude ülevaadetes.
Kaja Kärner (kuni 1941 Kaja Otsason) kuulub sõjajärgse Eesti maalikunsti võtmefiguuride hulka. Ta oli legendaarse Tartu sõpruskonna – Eesti esimese sõjajärgse mitteametliku kunstirühmituse – keskne liige ning üks esimesi, kes juba 1950. aastate teisel poolel viljeles abstraktseid kompositsioone ja kollaaže, jätkates paralleelselt peenetundelist olustikumaali.
Budapestis koolitatud Ernö Koch jõudis 1920. aastate teisel poolel Tallinna ning lõi siin erakordselt sidusa korpuse, mis paikneb vabagraafika ja tellimusgraafika piiril. Tema kuivnõelad ja ofordid Tallinna ning Tartu motiividest, samuti põlevkivitööstuse ja klaasitööstuse tellimused, tõstsid esile nii ajaloolise linnaruumi arhitektoonika kui ka moderniseeruva tootmise „insenerliku“ rütmi.
Henno Kalmet (kuni 1936 perekonnanimega Pürgen) paikneb Eesti 20. sajandi kunstikaardil kahel tihedalt põimunud teljel: moderniseeruva avaliku arhitektuuri projekteerijana ning stuudiopõhise autoriloomingu viljelejana (akvarell, joonistus, väikeseformaadiline graafika).
Hilda Kamdron (sünninimi Jelisaveta; alates 1938. aastast ametlikult Ilda) on eesti 20. sajandi kunstis autor, kelle positsioon on viimastel aastatel selgelt tihenenud. Tema varaste õpingute jooksul lihvitud jäljendusoskus (pangatähed, fotod, dokumendid) kandus sõja- ja sõjajärgsetel kümnenditel Tartu linna «kadumise» ja uuestisünni süstemaatiliseks kaardistamiseks. Mustvalged pliiatsi- ja tušijoonistused ning akvarellid moodustavad visuaalse päeviku, milles isiklik mälu, topograafia ja eetiline toon põimuvad.
August Karro kuulub nende 20. sajandi esimese poole autorite hulka, kes ehitasid oma maalikõne üles Eesti maastiku rahulikule, ruumiliselt korrastatud vaatlemisele. Tema töödes on tähtis selge siluett, kompositsiooni „kandvad jooned“ (tee, allee, kaldariba) ning mõõdukas, sageli jahe koloriit. Kõige iseloomulikumad on Otepää kõrgustiku ja Pühajärve ümbruse vaated; kõrvale lisanduvad pargialleed ja väikelinna tänavalõigud.
Gundel Kaselaid (neiuna Gundel Lebedorf, hiljem Gundel Loohein) paikneb Eesti 20. sajandi kunstiloos eeskätt regionaalse maalikultuuri koordinaatteljel. Tema töödes korduvad Põltsamaa linna- ja jõeäärsed vaated, sillad, pargisiilud ning rahuliku rütmiga natüürmordid (lilled, aiaviljad). Koloriit on mõõdukas, vorm joonistuslikult selge; tehniliselt eelistab ta õli papil või vineeril, kõrval liigutakse akvarelli ja joonistuse suunas.
Raoul Kernumees (kuni 1936 Raoul Kirnmann) kuulub Pallase ringi distsiplineeritud, kuid kujundlikult julgete autorite hulka. Tema tugevus on joonistuse «kandvas» rollis: kompositsioon sünnib joone rütmist ja viirutuse tihedusest, millele lisandub figuuri psühholoogiline pingestatus. 1930. aastate graafikaseeriates – kõrtsistseenid, «põrgu»-motiivid, külareaalid – põimub rahvapärase koomika ja allegooria närv.
Tiiu Kirsipuu on 1980. aastate keskpaigast Eesti skulptuurivälja üks järjekindlamaid autoreid, kelle looming ulatub mündidisainist ja väikestest portreebüstidest monumentaalsete, mitmemeetriste avaliku ruumi teosteni. Tema töödes põimuvad realistlik figuur ja abstraheeritud vorm, materjalivalik on teadlikult lai (pronks, graniit, teras, puit; lisaks jää- ja lumeskulptuurid).
Aleksander Koemetsa positsioon eesti kunstiloos ei piirdu üksnes raamatukujunduse meisterliku käsitööga. Ta mõtestab illustreerimise, eksliibrise ja ofordi kaudu, kuidas pilt kannab mälu: sõjapäevikute joonistused, rindekunstnike visandid, lakooniline joonis ja tüübi­graafiline distsipliin moodustavad terviku, kus kujundus on samal ajal ka kunstiajalooline argument.
Epp Maria Kokamägi paikneb eesti nüüdiskunsti maastikul omanäolise figuratiivse keele loojana, kelle töödes kohtuvad intiimne portree, looduse sümboolika ning meditatiivne valgus. Tema maalid – sageli naisfiguurid, lilled ja mütoloogilise varjundiga „ingli“-motiivid – on ehitatud õrna kihilise pintslikirja ja tonaalse läbikumavuse peale.
Alfred Kongo kujunes üheks viimaseks pallaslase põlvkonna hääleks, kes hoidis sõjajärgsetel kümnenditel elus koloriidi ja maalikultuuri järjepidevust. Tema töödest õhkub vaikset visadust: värvipinna selgus, lakooniline motiiv ja ruumi tihe atmosfäär.
Jaan Koort on üks modernismiaja tuumikfiguure, kelle looming liigub vabalt meediumide vahel. Tema portreed ja figuurid on kompaktsed ning vormilt „hingavad”, samal ajal kui keraamika avab talle värvi ja glasuuri kui iseseisva väljendusvahendi. Koorti esteetiline lähtekoht ei ole dogmaatiline – see sünnib materjali loogikast: puu ja kivi nõuavad lühikesi, täpseid üldistusi; pronks laseb energial pinnale koonduda; keraamika toob sisse värvi ja valguse niiske kuma.
Endel Kotsar kujunes graafikuks, kelle pildikeel tugineb kindlale joonistusele, mõõdukale tonaalsusele ja ruumi rütmistamisele. Tema parimad lehed loovad Tartu linna ja Emajõe ümbruse intiimse, vaoshoitud atmosfääri, kus valgus ja varjud kannavad jutustust rohkem kui detailide rohkus.
Edith Kruus-Heling tegutses eesti graafika nišis, kus vormi täpsus ja formaat loovad sisu: eksliibrised, väikeofordid ja puulõiked, mis ei ürita kõlada valjemini kui paber ise. Tema töödes on oluline joon – mitte ornament, vaid mõtlemise rütm. Väike formaat ei tähenda kõrvalteed: see on kontsentreeritud pildikultuur, kus motiiv (lill, heraldika, algustäht, isikunimi) muutub tähenduslikuks koos paberistruktuuri ja trükijäljega.