Hilda (Ilda) Kamdron (1900/1901–1972) – Pallase koolkonna täpse käega joonistaja ja akvarellist; Tartu varemete poeetika ning linna taassünni tunnistaja

Sissejuhatus

Hilda Kamdron (sünninimi Jelisaveta; alates 1938. aastast ametlikult Ilda) on eesti 20. sajandi kunstis autor, kelle positsioon on viimastel aastatel selgelt tihenenud. Tema varaste õpingute jooksul lihvitud jäljendusoskus (pangatähed, fotod, dokumendid) kandus sõja- ja sõjajärgsetel kümnenditel Tartu linna «kadumise» ja uuestisünni süstemaatiliseks kaardistamiseks. Mustvalged pliiatsi- ja tušijoonistused ning akvarellid moodustavad visuaalse päeviku, milles isiklik mälu, topograafia ja eetiline toon põimuvad. Hilisemad assamblaažid ja «mahulised maalid» avardavad selle materjalisensitiivse hoiaku.

Biograafia

  • Sünd–surm: 1. august 1901 (mõnes allikas 19. juuli 1900 vkj), Laiksaare vald, Pärnumaa – 12. aprill 1972, Laeva (Tartu maakond); maetud Tartu Raadi kalmistule.
  • Nimeküsimus: 1938. aastal kinnitati perekonnaseisu otsusega nimekuju Ilda Kamdron.
  • Haridus: 1922 astus Pallase kunstikooli (Pärnu mk stipendiumiga), õpingud katkendlikult 1930. aastateni; täiendõpingud 1938. aastast; 1946 lõpetas Tartu Riikliku Kunstiinstituudi graafikuna. Pallases juhendasid mh Rudolf Paris, Ado Vabbe ja Aleksander Vardi.
  • Ametikontuur: 1940. aastail joonistus- ja illustratsioonitööd (sh teadusillustratsioon – meditsiini ja rahvateaduse väljaanded); 1946 võeti Kunstnike Liitu liikmekandidaadiks, kuid 1948 liikmestaatust ei kinnitatud.
  • Elu lõppfaas: Kahel viimasel aastakümnel elas Tartus eraklikult; suur osa loomingust hävis 1972. aasta tulekahjus.

Loominguline tee – žanrid, teemad, tehnikad

Jäljendusest dokumenteerimiseni. Pallase-aegne «mikrotäpsus» – akvarellilised ümberjoonistused (pangatähed, mängukaardid, fotod) – kujundas oskuse kirjeldada materjali ja valgust ilma dekoratiivse liiasuseta. See täpsus on aluseks sõjatrauma ja linnamuutuste registreerimisele.

Tartu kui trauma-narratiiv. 1940.–1950. aastatel keskendub Kamdron Tartu varemete ning taastuva linnaruumi topograafiale. Vaatepunkt on inim­mõõduline, seriaalne; korduvkülastused samadele paikadele annavad «logiraamatu» efekti. Mitmel lehel on kunstniku enda kommentaarid (nt «Olgu neetud sõda!»), mis rõhutavad eetilist telge.

Moderniseerumise pinge. 1960. aastate lehtedel elavad kõrvuti lammutused ja uusehitused (Annelinna kerkimine, vanalinna tühikute teke). Poeetika sünnib vastandusest: varemete «habras» joon vs. betooni jäik siluett.

Meediumid: pliiats, söe- ja tušijoonistus, akvarell; graafikas kuivnõel ja puulõige. Pind ja koloriit: valdavalt mustvalge joonistus, akvarellis lakooniline, tonaalselt talitsetud värvipind.

Valik teoseid (näited)

  • Esimene lumi (14.10.1941, akvarell) – varane sõjaaja linnavaade; Tartu Linnamuuseumi kogus.
  • Maarja kiriku varemed (1940.–1960. aastad, pliiats/akvarell) – korduv motiiv, Tartu ikonograafiline tuum.
  • Operatsioon. Strumectomia; Kirurgia. Resectio ventriculi (1946–1947, kuivnõel) – teadusillustratsiooniga piirnevad graafikalehed; Tartu Kunstimuuseumi kogus.
  • Maasikad (1957, akvarell) – intiimne motiiv; dokumenteeritud oksjoniarhiivis.
  • Kullerkupud / Globe Flowers (1957, akvarell) – dekoratiivsem floristikaliin; oksjoniarhiivis.
  • Konnakapsad / Marsh Marigolds (1960, segatehnika, paber) – värske tonaalne üldistus; oksjoniarhiivis.

Näitused ja oksjonid

Näitused (valik): „Kui Emajõe Ateenast sai Pompeji. Hilda Kamdron ja Maarja kirik“ (Tartu Linnaajaloo Muuseum, 27.06.–22.09.2024); Kumu kunstimuuseum, projektiruum: „Kuidas kadus Tartu. Hilda Kamdroni traumatsüklid / Vanishing of a City: Hilda Kamdron’s Drawings as a Trauma Narrative“ (14.11.2024–06.04.2025; kahes faasis, II maailmasõja vaated ja 1960. aastate lammutused/Annelinn); satelliitväljapanek KGB kongide muuseumis (2025). Varasem: Kunstiühing Pallas, „Siiski vaba“ (2007) – assamblaažid ja «mahulised maalid».

Oksjoniringlus: harvad, kuid märgilised akvarellid ja segatehnikas lehed (1950.–1960. aastad) on esinenud Eesti oksjonimajades; eriti on dokumenteeritud floristikaliin (Maasikad, Globe Flowers, Konnakapsad).

Tänapäevane hindamine ja pärand

Kamdroni positsiooni määrab täpsuse eetika: oskus hoida pilti korrastatuna kaose keskel. Uurijale on tema joonistustest saanud Tartu sõja- ja moderniseerumislugude esmased visuaalsed allikad. Kogujate vaates on nõutumad (1) sõja- ja vahetult sõjajärgsed linnavaated selge provenientsiga, (2) 1950.–1960. aastate akvarellid heas paberiseisus (minimaalne pleekimine/foxing), (3) assamblaažid ja graafikalehed. Väärtust mõjutavad päritolukett, kandja ja värvikihi seisukord (happesus, servad, professionaalne raamimine UV-klaasiga) ning motiivi tuvastatavus (täpne asukoht, vaatepunkt).