Herman Halliste (1900–1973)

Sissejuhatus

Herman Halliste on Eesti 20. sajandi skulptuuriloos autor, kelle profiili määrab materjalitundlik töö portree- ja figuurplastikas ning järjekindel panus memoriaalkunsti. Tema valik toetuda eeskätt graniidile – materjalile, mis sunnib vormi kokku võtma ja üldistama – andis Halliste teostele lakoonilise selguse ja vastupidavuse. Näha on Pallase koolkonna realistliku pärandi ja iseseisvalt kujunenud vormidistsipliini koostoimet.

Elulugu

  • Sünd: 28. juuni 1900, Kohila; surm: 18. oktoober 1973, Tallinn; maetud Metsakalmistule.
  • Kunstiõpingud: Ants Laikmaa ateljeekool (al 1919); Kõrgem Kunstikool Pallas (1923–1926, sh Anton Starkopfi ja Voldemar Melliku juhenduses).
  • Töö- ja õpiperioodid: 1928 Tallinnas Jaan Koorti ateljees (keraamika ja pronksivalu); seejärel vabakutseline skulptor. Teise maailmasõja järel töötas mõnda aega Riikliku Kunstimuuseumi restauraatorina; ateljee paiknes hiljem Roosikrantsi tänaval.
  • Elu ja töö Pupastveres (Tartu lähistel) suvedel; seal valminud ka viimase eluaasta graniitteos „Talv“, mis paikneb kunstniku haual.

Loominguline profiil ja teemad

Halliste alustas portreereljeefide ja -büstidega (sh muusikategelased), liikudes 1930. aastatel figuurplastika ja hauamonumentide juurde. Tema materjalivalik oli pragmaatiline ja poeetiline korraga: graniit nõudis vormi koondamist ning rõhutas siluetti; pronksis realiseeris ta väiksemaid sportlasfiguure (nt „Tõstja“, 1938); puidus leidis loomuliku soojuse portreedeks. Keraamikaetapp tõi 1930. aastate teisel poolel esile lapsepeade ja naisfiguuride intiimsema käsitluse. Memoriaalkunstis on kõnekas Rahumäe kalmistu perekond Jaigi hauasammas (1933), mis on arvatud kultuurimälestiseks.

Sõjajärgsetel kümnenditel lisandus praktiline, kuid kunstiliselt huvitav suund: muuseumide tellimusel valmistas Halliste vaha–steariini–parafiini segust õppe- ja näituseeksponaate (nt puu- ja juurviljade mudelid; kostümeeritud figuurid Narva ja Pärnu muuseumidele). See osa tema tegevusest näitab oskust kanda realistlikku vaatlust üle didaktilisse, museoloogilisse vormi.

Näitused ja institutsionaalne raam

  • Esinemised: Pallas (al 1924), Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu näitused (al 1926); rahvusvahelised väljapanekud Moskvas, Riias, Kaunases, Roomas ja Budapestis.
  • Isikunäitus: Eesti Kunstimuuseum (1959/60); juubelinäitus Tallinna Kunstihoones (1970/71, koos Ilmar Kimmi ja Agu Pihelgaga).

Tänapäevane hindamine ja pärand

Halliste tähtsus seisneb portree- ja memoriaalplastika koondunud, materjalikeskses vormis. Graniidi kaudu saavutatud pingestatud üldistus hoiab tema töödes koos nii elutruuduse kui monumentaalsuse. Tema panust kannavad edasi nii muuseumikogud kui ka avalik ruum (memoriaalid), samuti kunstnike järelpõlv, kelle jaoks Halliste on näide sellest, kuidas Pallase traditsioon sobitub 20. sajandi utilitaarsema tellimuskunsti ja moderniseeruva muuseumipraktikaga.