Henno (Helmut Eduard) Kalmet, kuni 1936 Pürgen (1917–1994) – arhitekt ja autorigraafik; ruumitundliku, lakoonilise akvarelli ja joonistuse autor

Sissejuhatus

Henno Kalmet (kuni 1936 perekonnanimega Pürgen) paikneb Eesti 20. sajandi kunstikaardil kahel tihedalt põimunud teljel: moderniseeruva avaliku arhitektuuri projekteerijana ning stuudiopõhise autoriloomingu viljelejana (akvarell, joonistus, väikeseformaadiline graafika). Arhitekti konstruktiivne mõtlemine kandub tema pildikeelde: selge siluett, ökonoomne joon ja tonaalne distsipliin. Kogujavaates eristavad Kalmeti töid ruumiteadlik kompositsioon ja motiivide vaoshoitud üldistus.

Biograafia

  • Nimevormid: Henno (ristimisel Helmut Eduard) Kalmet; perekonnanimi kuni 1936 Pürgen.
  • Sünd–surm: 2. oktoober 1917, Türi – 18. oktoober 1994, Tallinn.
  • Haridus: Viidetes mainitakse 1930. aastate lõpul kunstiõpinguid (sh Pallase ettevalmistusklass); arhitektuuriõpingud lõppesid sõjajärgsel perioodil Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI). Varasemate õpiaastate täpne jaotus allikates mõnevõrra varieerub ning vajab arhiiviviidet.
  • Ametitee: arhitekt projekteerimismeeskondades; osalus Tartu Vanemuise teatri uue (Suure) maja projektis koos Peeter Tarvase, August Volbergi ja Uno Tölpusega (ehitis valmis 1967). Kalmeti nime seostatakse ka haridushoonete tüüplahenduste ja avalike interjööride kavandamisega.
  • Nimekasutus kunstiväljal: kunstiringluses esineb signatuur ja kataloogiviited ka kujul Helmut/Helmut-Henno (Eduard) Pürgen.

Loominguline tee – žanrid, teemad, tehnikad

Ruumimõtlemine pildis. Kalmeti autorilooming ühendab arhitekti joonistuskultuuri ja maalija tonaalsuse. Kompositsioon ehitub horisondi ning suurte mahtude vastasmängule; figuuri ja esiplaani objektid toimivad „kaalupunktidena“. Narratiiv on taandatud, rõhk on kooskõlal ja tasakaalul.

Motiivid. Eelistatud on mererand ja sadamavöönd (kaldale tõmmatud paadid, kivid, madal siluett), samuti interjöörilised etüüdid ja figuurijoonistused. Maastiku ja ranniku puhul hoiab autor ära kirjeldusliku liiasuse; rõhutatakse siluetti, rütmi ja valguse suunda.

Meediumid ja pind. Akvarell (vesivärv) paberil, pliiatsi- ja tušijoonistused, väikeseformaadiline autorigraafika. Värvipind on valdavalt matt; koloriit kaldub jahedatesse hall-sinistesse ja okratesse, mis teenib ruumitunnetust ja üldistust.

Valik teoseid (näited)

  • Paadid rannal (1960, akvarell/vesivärv, paber; u 33 × 48 cm) – signatuurivariandiga „hkalmet, 60“; lakooniline rannikuvaade, kus rütmistatud paadiklastri ja horisondi suhe määrab kompositsiooni.
  • Neli akti (dateerimata, joonistus/graafika) – joone distsipliinile rajatud figuurietüüd; rõhk kontuuril ja proportsioonil.
  • Rannamaastik (1960. aastad, akvarell) – madal rannariba ja rahulik veepind; näide Kalmeti tonaalselt talitsetud koloriidist.

Näitused ja oksjonid

Institutsionaalne nähtavus: Kalmeti panus arhitektina on dokumenteeritud Vanemuise teatri Suure maja projektis (1967; arhitektid Peeter Tarvas, Henno Kalmet, Uno Tölpus, August Volberg). Arhitektuurimuuseumi ja ERR-i fotoarhiiv kajastavad projekti eri etappe ja vaateid.

Ringlus turul: akvarellid ja joonistused liiguvad aeg-ajalt Eesti galerii- ja oksjonikeskkondades; kirjete puhul on tavapärased viited 1960. aastate rannikuvaadetele. Soovitatav on teosepõhine kontroll (signatuurivariant, mõõdud, tehnika, päritolukett).

Tänapäevane hindamine ja pärand

Kalmeti eripära seisneb arhitektuuri ja kujutava kunsti metoodilises läbitungimises: tema akvarellid toimivad kui „väikesed projektid“, kus valgus ja mahtude rütm on rangelt koordineeritud. Kogujate jaoks on veenvad selge motiiviga rannikuvaated (u 1960) ja hästi säilinud joonistused. Väärtust kujundavad provenients (arhiivijälg, varasem kogukirje), seisukord (paberi happesus, servakahjustused, raamimise kvaliteet) ning signatuur (Kalmet/Pürgen variatsioonid).