Epp Maria Kokamägi (s. 1959) – poeetilise figuratiivsuse ja valgusküllase koloriidi autor, kes sidustab maalikunsti, kujunduse ja avaliku ruumi intiimseks jutustuseks

Sissejuhatus

Epp Maria Kokamägi paikneb eesti nüüdiskunsti maastikul omanäolise figuratiivse keele loojana, kelle töödes kohtuvad intiimne portree, looduse sümboolika ning meditatiivne valgus. Tema maalid – sageli naisfiguurid, lilled ja mütoloogilise varjundiga „ingli“-motiivid – on ehitatud õrna kihilise pintslikirja ja tonaalse läbikumavuse peale. Autor liigub teadlikult ka meediumide vahel: lisaks õlile ja akvarellile on tal vilumust raamatukujunduses ning teatri- ja filmikunstis, mis seletab pildipindade lavastuslikku ruumitunnetust. (EKM digikogu; VisitEstonia)

Elulooline taust

  • Sünd: 28. jaanuar 1959, Tallinn. (EKM digikogu)
  • Elu ja töö: elab ja töötab Lääne- ja Pärnumaa teljel; perekonnaga seotud Epp Maria galerii tegutseb Haapsalus. (VisitEstonia; Epp Maria galerii info)
  • Praktika ja rollid: maalikunstnik; kõrvalharudena raamatukujundus ning teatri- ja filmikunsti projektid. (VisitEstonia)
  • Viimased avalikud sündmused: isikunäitused ja esitused Eestis; 2025. aastal väljapanek Tartu Jaani kirikus. (Eesti Kirik; eppmaria.ee)

Loominguline tee – žanrid, teemad, tehnikad

Motiviitmed. Kokamägi maalides kordub intiimne figuratiivsus: rahunenud pilguga naisekujud, lapse ja ema ikonograafia, loodusmotiivid (õied, puud, vesi) ning allegoorilised „inglid“. Kujutis ei taotle psühholoogilist draamat, vaid vaikset, kestvat meelelaadi – figuur ja taust on ühes tonaalses hingamises.

Valgus ja pind. Tema keele tuum on läbikumav, kihiline värvikäsitlus: õhukesed õlikihid, sujuvad üleminekud ja pehme fookus loovad aknaruumi, mis meenutab lavastatud interjööri. Akvarellis kasutatakse sama tonaalset ökonoomiat, rõhutades paberipinna helendust.

Interdistsiplinaarne horisont. Raamatu- ning lavastuskunstist tulnud kogemus hoiab kompositsiooni „loetavana“: figuuri ümber jääb hingamisruum, rekvisiidi rolli kannavad lillekobarad, tool, aknaviil – vähene, kuid täpne. See seletab ka teoste head toimimist avalikes interjöörides ja galeriiruumis.

Valik teoseid (näited)

  • Ingel (2005, õli, lõuend, 30 × 30 cm) – motiiv, milles figuuri valgusallikas on ühtlasi pildi semantiline kese. (E-kunstisalongi arhiiv)
  • Päevapildid (2024, seeria; õli/akvarell) – hilisloomingu rütm: väikeste formaatide intiimne päevikuvorm. (ERR Kultuuriportaal)
  • Kuivus / Drought (2012, õli; oksjoniviide) – lakoonilise koloriidiga allegooriline maastiku–figuuri suhe. (Bukowskise müügiinfo kokkuvõte)
  • Valik teoseid (1980.–2020. aastad) – EKM digikogu esitleb ülevaadet autori maalidest ja akvarellidest. (EKM digikogu)

Näitused ja oksjonid

Näitused: regulaarne isiku- ja grupinäituste praktika Eestis; galerii- ja muuseumiesitused, sh 2025. a väljapanek Tartu Jaani kirikus, mis rõhutab autori valguse–vaikuse dramaturgiat sakraalses ruumis. (Eesti Kirik; eppmaria.ee)

Oksjonid ja ringlus: teosed on liikunud Eesti ja Põhjamaade oksjonitel (sh Helsingi Bukowskis); turukäibes hinnatakse hästi säilinud õlimaale tüüpmotiividega (ingel, naiseportree, floristikaga figuur). (oksjoniandmebaasid)

Tänapäevane hindamine ja pärand

Kokamägi tugevus on vaikse pinge ja visuaalse läheduse ühendamine: pildid ei dramatiseeri, vaid „avavad“ ruumi, kus vaataja saab olla figuuri kõrval. Kogujate vaates on nõutumad küpse perioodi õlimaalid selge motiiviga (ingel/naisfiguur, floristikaga portree) ning kontsentreeritud akvarellid, mis hoiavad tonaalse terviku. Väärtust kujundavad provenients (galerii või kunstnikult ostu dokument), seisukord (õhukeste värvikihtide tervik, raamimise kvaliteet) ja formaat (keskmine–suurem, mis lubab valguse üleminekutel „hingata“). Muuseumikogude (EKM) olemasolu raamib autori positsiooni ning galeriipraktika Haapsalus annab tema loomingule haruldaselt stabiilse, kohaspetsiifilise vastuvõturuumi.