Anatoli Kaigorodov (2.11.1878, Peterburi – 18.07.1945, Mondsee) – temperamaali ja meremaali meister Eesti kunstiväljal 1920.–1930. aastatel

Sissejuhatus

Kaigorodov kujundas 1920.–1930. aastate Tallinna kunstipilti oma dekoratiivse, ent konstruktiivse maalikäsitlusega. Tema signatuur on tempera – selge horisondi, rütmistatud masside ja valgustihedusega meremaalid ning linnavaated. Tallinna ateljees kujundas ta ümber endale ümber koondunud õpiruumi ja näituste ringi; tema teosed olid publikumenukad nii kodu- kui ka välisnäitustel.

Eluloolised andmed

  • Sünd ja surm: 2. november 1878 Peterburis; suri 18. juulil 1945 Mondsee’s, Austrias.
  • Õpingud: 1896–1900 Baran Stieglitzi tehnilise joonistamise kesk- ja kõrgem kool; 1900–1902 Keiserliku Kunstiakadeemia juures (õp. Arhip Kuindži, graafikas Vassili Maté); 1902–1904 München (Simon Hollósy stuudio); 1905 Pariis (Académie Julian, Académie Colarossi). Paralleelselt õigusteadus Peterburi ülikoolis (lõpet. 1903).
  • Elu Eestis: 1918 saabus Eestisse; alates 1920 elas Tallinnas. 1921 avas maali- ja joonistamisstuudio (ametlikult registreeritud 1927).
  • Erialased ühendused: Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liige; osales ARSi ja EKKKÜ näituseprogrammis.
  • Hilisperiood: 1939 kolis Gdanskisse ja Poznańi; 1945. aastal lahkus sõjatandritelt Austriasse.

Loominguline tee ja käekiri

Kaigorodovi põhimeedium on tempera kartongil – tehnika, mis võimaldas tal saavutada peene valgus-varju gradatsiooni ja tugeva silueti. Žanriliselt koonduvad tööd mereruumile (Põhja-Eesti rannik, kuupaistevariatsioonid), linnavaadetele (Tallinna vanalinn) ning idüllilistele maastikele koos koristus- või heinakuhjade motiiviga. Kompositsioon on tasakaalustatud: horisontaalne telg, masside rütm, kontrollitud koloriit. Tema maalides on vähem melanhooliat ja enam linlikku dekoratiivsust ning „joie de vivre”, mis eristus toonase Eesti maalikultuuri intiimsemast tonaalsusest.

Teosed kogudes (valik)

  • Rannavaade (1932, tempera kartongil) – Eesti Kunstimuuseumi kogus.
  • Kaasaegsete allikate järgi on autori töid lisaks Eesti muuseumidele ka Tretyakovi galeriis ja Vene Muuseumis (Peterburis) ning mitmes Kesk-Euroopa kollektsioonis.

Näitused (valik)

  • Koosnäitused ja ülevaated Eestis: ARSi näitused (1921, 1922); EKKKÜ kevad- ja sügisnäitused (1923–1938); „EKKKÜ 15 aasta juubeli näitus“ (1937); Tallinna Kunstihoone avamisnäitus (1934).
  • Välisnäitused (Eesti kunstivalikuga): Helsingi Taidehalli (1929), Lübeck (1929), Kiel (1929), Königsberg (1929), Berliin (1930), Köln (1930), Kopenhaagen (1930), Rooma (1939), Budapest (1939).
  • Isiku- ja väiksemad projektinäitused: Tallinn (1920, 1921, 1924 juubelinäitus, 1929, 1935 koos K. Võssotskiga, 1939 koos E. Prehni ja K. Võssotskiga Kunstihoones); Tartu (1936); Riia (1932); Danzig/Gdańsk (1939).

Oksjonid ja turuaktiivsus (näited)

  • „Tallinna vaade“ (1929, tempera, paber) – Haus Galerii Eesti kunsti klassika oksjon, lõpphind 10 000 €.
  • „Rannas“ / „Shore“ (1920. aastad, tempera, kartong) – Haus Galerii, lõpphind 6 500 € (07.05.2021).
  • Rahvusvahelises turustatistikas on registreeritud teoseid kuni 49 000 USD hinnatasemel (Christie’s, 2008; motiiv „Coastal path at dusk“).

Tänapäevane hindamine ja pärand

Kaigorodovi tähtsus seisneb kolmes sõlmpunktis. (1) Tempera kui distsiplineeritud, kuid efektse vahendi järjekindel viljelemine – veepinna ja pilvemassi „lugemine“ toonide kaudu. (2) Meremaali ja linnavaate tõlgendus, mis liidab akadeemilise täpsuse ja 1930. aastate dekoratiivse linliku maitse. (3) Tallinna stuudio roll teadmiste ringluse sõlmena: näitused, õpilaste ja toetajaskonna kujunemine. Kollektsionääri vaatepunktist on teoste kvaliteedimärgid selge signatuur, hea säilivus temperal kartongil ning dokumenteeritud näitus- või oksjonipäritolu.