Sissejuhatus
Adamson Eric (õieti Erich Karl Hugo Adamson; 18. august 1902 Tartu – 2. detsember 1968 Tallinn) on üks 20. sajandi olulisemaid ja mitmekülgsemaid Eesti kunstnikke, kelle looming ulatub maalikunstist graafika, tarbekunsti ja disainini. Tema isikupärane esteetiline maailm, tehniline virtuoossus ning julge stiilide ja žanrite süntees paigutavad ta Eesti modernismi kesksete kujundajate hulka. Adamson-Ericu teosed on tuntud oma elurõõmu, värvikuse ja vaimse sügavuse poolest, olles püsivalt hinnatud nii kodumaal kui ka rahvusvahelises kunstiavalikkuses.
Biograafia
Adamson-Eric sündis 1902. aastal Tartus ning sai hariduse Tartu Poeglaste Gümnaasiumis. Kunstiõpinguid alustas ta 1920. aastate alguses Riigi Kunsttööstuskoolis Tallinnas, jätkates hiljem Pariisis, kus ta õppis maalikunsti, portselanimaali ja moekunsti nimekate meistrite, sh Charles Dufresne’i, Roger Bissière’i ja Fernand Légeri ateljeedes. Pariisist saadud kosmopoliitne kogemus mõjutas Adamson-Ericut kogu tema elu jooksul, kujundades tema avatud maailmanägemust ja kunstilist eneseteadvust.
Tagasipöördumine Eestisse tähendas aktiivset osalemist kohalikul kunstiväljal – Adamson-Eric oli Eesti Kunstnike Liidu asutajaliige ning osales paljudes kultuurielu algatustes, õpetas ja juhendas nooremaid kunstnikke. Teise maailmasõja aastad ja sellele järgnenud Nõukogude aeg tõid kaasa väljakutseid, kuid ta jäi loojana aktiivseks ja uuendusmeelseks kuni elu lõpuni. Adamson-Eric suri 1968. aastal Tallinnas.
Loominguline tee
Adamson-Ericu loominguline pärand on erakordselt mitmekesine – tema maalikunst hõlmab portreesid, natüürmorte, maastikumaale, linnavaateid ja žanripilte, kuid sama olulisel kohal on tema graafika, tarbekunst (sh portselan, keraamika, tekstiil, mööbel) ning isegi lavakujundus ja moekunst. Tema stiil on alati äratuntavalt omanäoline: julge värvikasutus, vaba kompositsioon, dekoratiivne tunnetus ning mängulisus põimuvad alati intellektuaalse sügavusega.
Tema varasemas loomingus on tunda selgelt Pariisi koolkonna mõjutusi – koloriidi julgus ja vormi lihtsustus; hiljem liikus ta üha selgema, temale omase üldistatud ja lüürilise stiili suunas. Tema tuntumate teoste hulka kuuluvad portreeseeriad (“Naine peegliga”, “Autoportree”), Tallinna vaated, inspireeritud loodusmotiivid ning tarbekunsti sarjad, mis tõid talle rahvusvahelist tuntust.
Oluline osa Adamson-Ericu pärandist on sidusus erinevate kunstialade vahel: tema loomingus on sageli ühinenud maal, graafika ja tarbekunst, mis andis tema töödele unikaalse, sümbiootilise kvaliteedi.
Näitused ja oksjonid
Adamson-Eric osales aktiivselt Eesti ja rahvusvahelistel näitustel alates 1920. aastatest. Tema töid eksponeeriti Pariisis, Roomas, Stockholmis, Moskvas, Riias ja paljudes teistes Euroopa linnades. Kodumaal olid tema isikunäitused märgilise tähtsusega – Tallinna Kunstihoone, Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum ja paljud teised institutsioonid on tema loomingut regulaarselt esile tõstnud.
Tema teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi Adamson-Ericu muuseumi põhikogusse, samuti paljudesse teistesse riiklike ja erakollektsioonidesse. Adamson-Ericu maalid, graafika ja tarbekunst on jõudnud edukalt oksjonitele nii Eestis kui välismaal, kus need on pälvinud stabiilset huvi nõudlike kollektsionääride seas.
Tänapäevane hindamine ja pärand
Adamson-Ericu loomingul on kestev väärtus nii Eesti kui rahvusvahelises kunstikontekstis. Tema tööde hinnalisus põhineb nii esteetilisel kvaliteedil, ajaloolisel tähenduslikkusel kui ka tehnilisel virtuoossusel. Tema looming on püsivalt hinnatud kollektsionääride, kuraatorite ja kunstiteadlaste seas – Adamson-Ericu tööd on ajatu väärtusega, pakkudes rikkalikku materjali kunstilooliseks analüüsiks ja esteetiliseks elamuseks.
Tema mõju eesti modernismi arengule on vaieldamatu ning tema nimi kuulub eesti kunsti püsiväärtuste hulka. Adamson-Ericu tööd on väärtuslik täiendus igale kõrgetasemelisele kollektsioonile, olles ühtaegu sügavalt isiklikud ja laiapõhjalise tähendusega.