2026. aasta sügis tõi Eesti kunstioksjonitele erakordselt kõrgeid hindu. Kunstnike liidu toetusoksjonil kogunenud 2,3 miljonit eurot ja mitmed hinnarekordid said palju tähelepanu. Mind huvitab eelkõige see, milliseid teoseid ostjad praegu kõige rohkem hindavad. Siin vaatlen sügise tulemusi kunstilisest küljest. Oksjonimajade arvud võtan eraldi kokku pärast Haus Galerii novembrilõpu oksjoneid.
1970. ja 1980. aastad on uus klassika
Selle sügise kalleimad teosed pärinevad valdavalt nõukogude aja hilisest perioodist. Kunstnike liidu toetusoksjonil 8. kuni 10. oktoobril müüdi Jaan Elkeni „Juhikabiin” 205 000 euroga. See on kõrgeim hind, mida elava Eesti kunstniku teose eest on oksjonil makstud. Tiit Pääsukese „Lapi kakk” müüdi 185 000 euroga, Olev Subbi „Keskpäev” 150 000 euroga ja Jüri Arraku „Arutelu looduskaitse teemal” 135 000 euroga.
Allee galerii sügisoksjonil tõusis Olev Subbi „Galatea lahkumine” 58 000 euro suuruselt alghinnalt 215 000 euroni. Vernissage’is püstitas Heitti Polli 1981. aasta maal „Tšuktšid Uelhenis” kunstniku uue oksjonirekordi, 51 000 eurot. Allees tõusis Polli „Hei, Tiit!” 2800 eurolt 10 600 euroni.
Hüperrealism, sürrealistlik ja metafüüsiline maal ning popkunst olid veel kümmekond aastat tagasi pigem „nõukogude perioodi kunst”. Nüüd on need turu tipus. Andra Orn nimetas ERR-i kevadises ülevaates 1970. ja 1980. aastaid kõige aktiivsema ümberhindamise ajajärguks. Sügisesed tulemused toetavad seda tähelepanekut. Galerist Siim Raie on samuti tähele pannud, et varem tegid pealkirju pallaslased ja sõjaeelne kunst, täna aga moodustab suurema osa pakkumisest sõjajärgne kunst.
Usun, et huvi taga on ka äratundmine. Paljudele praegustele kogujatele on selle ajastu mõistukõne, irooniline realism ja ridade vahele peidetud tähendused tuttavad. Parimad tööd on minu meelest muuseumitasemel.
Sõjaeelne klassika: vähe, aga kindlalt
Vanema klassika puhul ei ole küsimus nõudluses, vaid pakkumises. Kevadel leidis 1930. aastate teostest ostja 29 teost 41-st ja keskmine hind oli ligi 13 000 eurot. Sügisel kinnitasid seda Allees Konstantin Süvalo „Maastik Karksis” (alghind 28 000, haamrihind 140 000 eurot) ja August Albo „Kuldne aeg” (alghind 20 000, haamrihind 111 000 eurot). Head sõjaeelset maali jõuab turule aga harva ja see ei muutu.
Naiskunstnike rekordid üksteise järel
Kahe aasta jooksul on Eesti naiskunstniku teose oksjonirekord uuenenud mitu korda. 2024. aastal oli see Aili Vindi 65 000 eurot. 2026. aasta mais müüdi Allees Malle Leisi „Sandra ja Château de Tarascon” 100 000 euroga. Oktoobris tõusis Ludmilla Siimu „Rõdu” (1976) 12 000 euro suuruselt alghinnalt 150 000 euroni. Leisi tööd on tugevad ka keskmises hinnaklassis: Vernissage’is müüdi „Uus uljas ilm II” 29 000 euroga.
Ma ei pea seda juhuseks. Kunstnikud, keda varem nähti meeskolleegide kõrval teisejärgulisena, saavad nüüd turul oma õige koha.
Noored kunstnikud omaette segmendina
Omaette tähelepanu väärivad noored autorid. Vernissage’i sügisoksjonil kasvas Olga Raagi maali hind 2300 eurolt 14 000 euroni. Eesti Kunsti Oksjonite aasta noore kunstniku Henrik Hürdeni töö alghind oli 1800 eurot ja haamrihind 18 000 eurot. Oksjonil „Osta noort kunsti” müüdi 2200 kuni 4000 euroga töid, mille alghinnad jäid 1000 ja 1500 euro vahele.
Noore kunsti oksjonid annavad uutele ostjatele võimaluse alustada väiksemate summadega. Mõni neist hakkab hiljem koguma ka klassikat.
Graafika: kaks kiirust
Eestis on graafikal eriline positsioon. Erinevalt paljudest välisturgudest ei ole see siin maali vaene sugulane. Kevadel oli Eduard Wiiralt viie suurema oksjonimaja kokkuvõttes taas esimene: 28 teosest müüdi 21 ja haamrihindade summa oli 219 100 eurot.
Sügise suurim graafikasündmus oli Allee galerii oksjonil, kus müüdi kaks Wiiralti monotüüpiat sarjast „Eedeni aed”. Wiiralt tegi need 1931. aasta suvel Strasbourg’is, samal ajal kui sündis tema üks tippteoseid „Kabaree”. Galerii kataloogi järgi pärinevad lehed Šveitsi erakogust ning kuuluvad triptühhoni, mille kolmas osa on Eesti Kunstimuuseumis. „Eedeni aed III. Punane lill” tõusis pärast 13 pakkumist 77 000 eurolt 105 000 euroni, „Eedeni aed II. Sinine lill” müüdi 78 000 euroga. Seni kalleim Eesti graafikateos oksjonil oli Wiiralti „Põrgu” 63 000 euroga (2024). Tasub siiski meeles pidada, et monotüüpia on ainueksemplar ega ole seetõttu päris võrreldav tiraažigraafikaga.
Hinnad erinevad siiski märgatavalt. Allees müüdi Wiiralti „Pariisi lõbusad naised” 18 500 euroga, kuid kirjutamise hetkel ootas mitu tavalisemat Wiiralti lehte 2900-eurose alghinnaga ilma ühegi pakkumiseta. Ostja ei maksa enam lihtsalt nime eest. Ta maksab harulduse, hea tõmmise ja tugeva motiivi eest.
Kaljo Põllu on graafikute seas üks stabiilsemaid. Kevadel müüdi tema lehed Allees 6900 ja 7600 euroga. Sügisel jäid hinnad 3100 ja 4200 euro vahele, kuid valikus olid väiksemad tööd. Evald Okase lehtede eest maksti 2400 kuni 4000 eurot, Tõnis Vindi Z-seeria tööde eest 2000 kuni 3000 eurot ja Marju Mutsu tööde eest 1600 kuni 2500 eurot.
Haus Galerii avalik kunstiindeks näitab ka pikema aja hinnamuutusi. Viimase kahe aasta võrdluses on Endel Kõksi teoste mediaanhind tõusnud 3150 eurolt 5100 euroni ja Wiiralti teostel 5000 eurolt 5500 euroni. Jüri Arraku puhul on see langenud 6150 eurolt 3300 euroni ning Toomas Vindi puhul 21 000 eurolt 10 900 euroni. Ka tuntud autori teoste hinnad võivad märgatavalt kõikuda.
Oktoobris korraldasime oma esimese graafikaoksjoni. 24 teosest leidis ostja 13. Richard Sagritsa „Saare rannal” müüdi 1400 euroga ja Eduard Wiiralti „Puulõike sünd” 1150 euroga. Mõlema töö alghind oli 750 eurot. Avaldasime tulemused oma kodulehel just selleks, et graafika hinnainfo oleks avalikum.
Kelle kätte jääb pärand?
Kunstnike liidu oksjon tõstatas ka küsimuse, mida hind ei lahenda. Jaan Elken kritiseeris juba enne oksjonit muuseumitasemel teoste müümist madalate alghindadega ja leidis, et sellised tööd kuuluvad avalikesse kogudesse. Katrin Lust on Postimehes osutanud, et aastakümnetega kogutud kollektsiooni ei saa tagasi osta, isegi kui raha teenitakse tagasi.
Oluliseks pean ostulepingutesse lisatud klauslit, mis lubab teoseid ka edaspidi näitustel eksponeerida. Nii saavad erakogudesse jõudnud tööd jääda publikule nähtavaks.
Kokkuvõtteks
Sügise tulemuste põhjal tuntakse enim huvi hilise nõukogude perioodi tugeva maali, naiskunstnike loomingu ning haruldaste ja kvaliteetsete teoste vastu. See kehtib nii maali kui ka graafika puhul. Tuntud nimi ei taga iga töö müüki. Täpsema ülevaate oksjonimajade tulemustest kirjutan pärast novembrilõpu oksjoneid.
Aleksander Lefbard, Kunstikoda
Allikad
- ERR: Andra Orn – kes moodustavad Eesti oksjonituru kullafondi?
- ERR: Vernissage’i sügisoksjonil müüdi üle 100 teose
- Eesti Kunstnike Liit: toetusoksjon
- Postimees: Katrin Lust – Eesti kunst päästis kunstnikud. Aga kes päästab kunsti?
- ERR: Eesti kunstioksjoni ostja on muutunud teadlikumaks
- Allee galerii: Eduard Wiiralt „Eedeni aed III. Punane lill”
- Allee galerii: sügisoksjon 2026 ja kevadoksjon 2026
- ERR News: Estonia’s art market expands as new buyers reshape auction culture
- HAUS-i kunstiindeks
- Eesti Kunsti Oksjonid
- Osta noort kunsti: 11. oksjon
