Concordia Klar

Concordia Klar (1938–2004) – eesti graafika poeetiline sürrealist, kelle musitseerivad figuurid, meri ja vanalinn muutuvad vaimse ruumi kujunditeks

Sissejuhatus

Concordia Klar, kasutatud ka nimekuju Concordia Ulas-Klar, kuulub eesti 20. sajandi teise poole graafika kõige isikupärasemate autorite hulka. Tema loomingut on kerge ära tunda, kuid märksa raskem ühe stiilimõistega ammendada. Klari töödes kohtuvad sürrealistlik kujutlus, peen joonistus, musitseeriv naisfiguur, loodus, meri, rahvakunsti ornament ning hiljem Tallinna ajalooline arhitektuur. Kõige selle seob tervikuks erakordselt tundlik suhe graafikatehnikasse.

Klari kunst ei ole sürrealistlik selles mõttes, et ta püüaks kujutada irratsionaalset õudust või alateadvuse vägivaldset purset. Tema sürrealism on pigem assotsiatiivne ja poeetiline: pill võib muutuda linnuks, laine muusikaks, kleidi ornament maastikuks ning vana arhitektuur aja kihistusi kandvaks lavaks. Reaalsed objektid säilitavad äratuntavuse, kuid nende tavapärased suhted lakkavad kehtimast.

Just selles seisneb Klari tähtsus 1960.–1980. aastate Eesti kunstis. Ajal, mil otsene poliitiline allegooria oli keeruline ja ametlik kunstikäsitlus eelistas arusaadavat kujutamist, avasid assotsiatiivne graafika, fantaasia ja peenelt kodeeritud sümbolid kunstnikule teise vabadusruumi. Klari lehed ei kuuluta loosungeid. Nad ehitavad maailma, milles tähendus sünnib kujundite omavahelisest resonantsist.

Elulooline taust

• Sünd–surm: 6. juuli 1938 – 28. november 2004.
• Nimekujud: Concordia Klar; samuti Concordia Ulas-Klar. Sünnikoha kohta esineb avalikes allikates lahknevaid andmeid, mistõttu on korrektsem seda siin ilma arhiivse kinnitamiseta mitte täpsustada.
• Haridus: lõpetas 1957. aastal Tartu Kunstikooli ning 1963. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi graafika erialal.
• Kunstiellu astumine: 1960. aastate alguses kuulus ta nende noorte graafikute hulka, kelle puhul kaasaegne kriitika märkas Eesti graafikasse tulevat uut põlvkonda ja sümboolsema kujundikeele tugevnemist.
• Õpetajatöö: töötas aastatel 1966–1994 Tallinna Pedagoogilises Instituudis, hilisemas Tallinna Pedagoogikaülikoolis; 1992. aastal sai dotsendiks.
• Kunstnike Liit: Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1967. aastast.
• Kunstnikest perekond: abikaasa oli graafik Peeter Ulas (1934–2008). Nende tütar Maria-Kristiina Ulas jätkas samuti graafiku ja joonistajana.
• Saaremaa: 1972. aastast veetsid Klar ja Ulas suvesid Põhja-Saaremaal Asuka külas Lõuka talus. Meri, kadakad, männid ja saare loodus muutusid mõlema loomingus oluliseks lähteaineks.
• Tunnustus: 1970. aastatel pälvis Klar Tallinna graafikatriennaali tunnustusi; IV Tallinna graafikatriennaalil sai ta peapreemia. Kristjan Raua nimeline kunstipreemia määrati talle 1976. aasta musitseerijate-teemaliste graafiliste lehtede eest. 1984. aastal pälvisid Jaan Krossi romaani „Kolme katku vahel“ illustratsioonid Vilniuse raamatukunsti triennaalil peapreemia „Suur merevaik“.
• Hilisem tunnustus: 1987. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus.

Loominguline tee – kirjeldavast kujutisest nägemusliku graafikani

1960. aastate algus. Klari varases loomingus on veel tugev side nähtava maailmaga. Üheks dokumenteeritud näiteks on 1962. aasta linoollõige „Võrgupuhastajad“. Inimesed, töö ja keskkond on äratuntavad ning graafiline üldistus kasvab välja konkreetsest motiivist.

Ent juba kümnendi keskpaigas toimub oluline muutus. Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluv „Soo“ (1966, litograafia) ei ole enam lihtsalt maastikuvaade. Juurikad, taimestik ja stiliseeritud samblikuvormid hakkavad moodustama peaaegu autonoomset orgaanilist süsteemi. Vaataja tunneb küll ära looduse, kuid sama hästi võiks ta vaadata mikroskoopilist organismi, unenäolist maastikku või abstraktset ornamentikat.

See on Klari hilisema kunsti mõistmisel oluline. Ta ei hüppa realismist korraga fantaasiasse. Fantastiline kasvab tema puhul välja loodusvormi tähelepanelikust vaatlemisest. Juur, kadakas, lind, laine või inimkeha sisaldavad juba ise vormilisi võimalusi, mida kunstnik hakkab edasi arendama.

1960. aastate lõpp – graafika muutub assotsiatiivseks ruumiks

1960. aastate lõpul hakkas Klar järjest rohkem kasutama sügavtrükitehnikaid. 1970. aasta ofort „Panteon“ kuulub sellesse perioodi, mil tema graafiline maailm muutus selgelt visionaarsemaks.

See areng oli osa laiemast muutusest Eesti graafikas. Sama põlvkonna kunstnikud eemaldusid kirjeldavast realismist ja hakkasid kasutama sümbolit, deformatsiooni, fantastilist ruumi ja ootamatuid kujundiseoseid. Klari puhul ei väljendu see jõulises groteskis, vaid rafineeritud joonistuslikus maailmas, mille kummalisus avaldub aegamööda.

Vaataja võib esimesel pilgul näha elegantset naisfiguuri või maastikku. Alles pikemal vaatamisel selgub, et pildis puudub tavapärane gravitatsioon, pill on anatoomiliselt võimatu, figuuri rõivas kannab tervet maastikku või erinevad ruumitasandid läbivad üksteist. Klari graafika ei šokeeri – see nihutab tegelikkust vaikselt.

Pehmelakk – tehnika, millest sai käekiri

1970. aastate alguses jõudis Concordia Klar tehnikani, mis kujunes üheks tema loomingu kõige iseloomulikumaks vahendiks – pehmelakk ehk vernis mou.

Pehmelakk on söövitustehnika, mis võimaldab säilitada joonistusele lähedase, pliiatsit või kriiti meenutava jälje. Kõva, metalliliselt terava joone asemel võib tulemuseks olla pehme, sametine ja materjalitundlik pind. Kui söövitusjoon võib mõjuda lõikavana, siis pehmelakk lubab kujutisel tekkida peaaegu puudutuse kaudu.

Klari kunstiga sobis see erakordselt hästi. Tema figuur ei vaja kontuuri, mis keha pildiruumi lukustaks. Joon võib hajuda, riie sulada taustaga ning ornament minna üle pilveks, veeks või taimestikuks. Sellest sünnib tema töödele iseloomulik piiride ebakindlus.

Tehnika muutub siin tähenduseks. Pehmelaki sumedus ei ole lihtsalt meeldiv faktuur, vaid aitab luua ruumi, kus inimene ja teda ümbritsev maailm pole täielikult lahutatavad.

Musitseeriv naisfiguur – Klari keskne kujund

1970. aastatel kujunes Concordia Klari loomingu kõige äratuntavamaks tegelaseks noor musitseeriv naine. Eesti Kunstimuuseum on seda kirjeldanud kui nõtket naisfiguuri sugestiivselt nägemuslikus pildiruumis. Tegemist pole üksiku teose motiiviga, vaid terve kujundisüsteemiga.

Musitseerija võib mängida keelpilli, puhuda fantastilist instrumenti või olla ümbritsetud konstruktsioonidest, mis meenutavad korraga pilli, lindu, taime ja masinat. Mõnikord näib, et heli ei sünni enam instrumendist: kogu maastik muutub muusikaliseks.

Need figuurid ei ole portreed. Nad toimivad pigem loomingu, inspiratsiooni ja vahendamise allegooriatena. Kunstnik ei kujuta muusikat otseselt – graafika on ju vaikiv kunst –, vaid loob visuaalse ekvivalendi rütmile, kõlale ja improvisatsioonile.

Siit saab aru ka Klari kompositsioonide erilisest liikumisest. Pehmelaki joon võib korduda nagu meloodia, ornament toimida refräänina ning figuuride vahekaugused nagu pausid. Tema graafikat võib tõepoolest „lugeda“ mitte ainult jutustusena, vaid peaaegu partituurina.

„Mäng“ ja musitseerijate galerii

Mai Levini käsitluse järgi avasid 1973.–1974. aasta tööd, sealhulgas „Ülistus mööduvale päevale“ ja „Mäng“, Klari loomingus selle küpse musitseerivate neidude galerii. Eriti „Mängus“ kohtuvad elegantne siluett, figuraalne liikumine ja kompositsiooni sisemine rütm.

Sõna „mäng“ on Klari puhul mitmetähenduslik. See tähendab pilli mängimist, kuid ka kunstniku mängu vormide ja tähendustega. Pill ei pea enam olema füüsiliselt võimalik. Muusika võib sündida visuaalsest absurdsusest.

Just see eristab Klari kunsti puhtast dekoratiivsusest. Tema elegantset joont ja kauneid naisfiguure võib esmapilgul võtta esteetilise fantaasiana, kuid kompositsioonides on sageli ka võõristus. Ilus ja kummaline eksisteerivad korraga.

„Aadam ja Eeva“ – müüt ilma illustratsioonita

1971. aasta „Aadam ja Eeva“ on hea näide sellest, kuidas Klar kasutab kultuuriliselt tuntud motiivi, kuid keeldub seda tavapäraselt illustreerimast. Pehmelakitehnikas loodud teos ei rekonstrueeri piiblilugu akadeemilise ajaloomaalina. Müüt on lähtepunkt, mille ümber saab kunstnik arutada inimese, suhte, aja ja kadumise üle.

Klari puhul ongi mütoloogiline või kirjanduslik pealkiri sageli vaid esimene võti. Kujutise tegelik sisu ei paikne loos, vaid visuaalsetes seostes. Teos ei ütle vaatajale, mida mõelda; ta annab hulga vihjeid, mille vahel tuleb ise liikuda.

„Mere kutse“ – kui meri muutub muusikaks

1975. aasta „Mere kutse“, loodud ofordi ja pehmelaki kombinatsioonis, kuulub Klari 1970. aastate küpse perioodi iseloomulike tööde hulka. Meri ei ole siin lihtsalt horisondiga maastik. Inimfiguurid, linnud, pillid, rõivaste ornament ja lainetus moodustavad ühe assotsiatiivse süsteemi.

Saaremaa kogemus annab sellele motiivile konkreetse biograafilise tausta. Klar ja Peeter Ulas veetsid alates 1972. aastast suvesid Põhja-Saaremaal. Ent isegi siis, kui lähtepunktiks on tegelik meri, ei jää Klar topograafia juurde. Ta muudab looduse psüühiliseks ja muusikaliseks ruumiks.

Meri sobib talle ideaalselt, sest sellel pole püsivat vormi. Laine on korraga joon, rütm ja kordus. Sama põhimõtet kasutab Klar oma graafikas.

„Insektsioon“ – poeetilise maailma tumedam pool

Samast 1975. aastast pärineb ofordi ja akvatinta tehnikas „Insektsioon“. Teos on oluline, sest näitab, et Klari maailm ei ole ainult harmooniline ja lüüriline. Putukalaadselt soomustatud pillipuhuja, kummalised konstruktsioonid ja ebaloomulikud olendid loovad märksa rahutuma atmosfääri.

Siin tuleb esile sürrealismi teine võimalus. Sama kujutlusvõime, mis võib muuta mere muusikaks, võib muuta ka inimese millekski võõraks ja ebakindlaks. Klari fantaasia pole seega eskapistlik paradiis. Tema kujundites võib harmoonia kõrval olla ärevus.

1976. aasta lehed – muusika kui kultuurimälu

1976. aasta musitseerijate rühm – nende hulgas „Hüüa, hüüa, pillikene“, „Lüü üits lugu lustipilli“ ja „Viibisin vilet puhuma“ – kuulub Klari loomingu kesksete saavutuste hulka ning tõi talle Kristjan Raua nimelise kunstipreemia.

Nendes töödes omandab muusika varasemast konkreetsema kultuurilise mõõtme. Rahvakunsti ornament ning fantastiline pill ei ole enam lihtsalt dekoratiivsed elemendid. Nad osutavad sellele, kuidas traditsioon säilib läbi muutumise.

See on väga iseloomulik nõukogudeaegsele Eesti modernismile: rahvuslik identiteet ei pruugi ilmuda otsese rahvariide või ajaloolise jutustusena. See võib olla peidetud mustrisse, kõlalisse assotsiatsiooni või vana vormi modernsesse ümbertõlgendusse.

Peeter Ulas ja Concordia Klar – dialoog, mitte ühine stiil

Concordia Klari loomingut vaadeldakse sageli koos abikaasa Peeter Ulase graafikaga ning see on põhjendatud. Nad elasid ja töötasid aastakümneid samas kultuurilises ja füüsilises keskkonnas, korraldasid ühiseid näitusi ning nende loomingus kohtab fantaasiat, sürrealistlikke nihkeid ja tugevat joonistuslikku kultuuri.

Samas oleks ekslik näha Klaris lihtsalt Ulase loomingulist kaaslast. Nende pildimaailmad on väga erineva temperamendiga. Ulase ruum võib muutuda monumentaalseks, kosmiliseks ja dramaatiliseks; Klari maailm on sageli kammerlikum, sensuaalsem ja muusikalisem. Ühe kujutis võib meenutada kosmilist katastroofi, teise oma salapärast partituuri.

2015. aasta Eesti Kunstimuuseumi näitus, kus eksponeeriti mõlema kunstniku joonistusi, oli selles mõttes oluline: see näitas, et trükigraafika kõrval eksisteeris mõlemal ulatuslik iseseisev joonistusmaailm. Joonistus polnud lihtsalt estambi tehniline ettevalmistus, vaid koht, kus kujutlus sai kõige vabamalt liikuda.

1980. aastad – Tallinn muutub ajaks

1980. aastatel tõuseb Klari loomingus esile uus suur teemadering – Tallinna vanalinn. Kuid siin tuleb kohe teha oluline eristus. Klari Tallinn ei ole suveniirgraafika.

Ta ei rahuldu Raekoja, torni või keskaegse tänava äratuntava vaatega. Arhitektuur muutub tema käes ajalooliste kihtide süsteemiks. Skulptuur, raidkivi, kaar, inimfiguur, muusikainstrument ja fantaasiakujund võivad eksisteerida samal lehel ning eri sajandid justkui läbivad üksteist.

See on väga erinev tavalisest linnavaatest. Perspektiivne ruum annab koha mäluruumile. Linn pole enam koht, mida vaadatakse, vaid kultuuriline organism, millesse aeg on kihistunud.

„Improvisatsioon vanalinna paekividele“ – ajalugu kui materjal

1980. aasta pehmelakk „Improvisatsioon vanalinna paekividele“ kuulub Klari Tallinna-teemaliste tööde kesksete näidete hulka. Juba pealkiri ühendab kaks esmapilgul vastandlikku mõistet: improvisatsioon ja paekivi.

Paekivi on raske, materiaalne ja ajalooline. Improvisatsioon on hetkeline ja muutuv. Klar ühendab need nii, et arhitektuuriline pärand ei muutu surnud mälestiseks. Minevik hakkab pildis uuesti mängima.

See aitab mõista ka tema kunstiajaloolist suhtumist pärandisse. Klar ei rekonstrueeri vana Tallinna arheoloogilise täpsusega. Ta loob sellest uue pildi, säilitades motiivide äratuntavuse, kuid muutes nende vahelised suhted vabaks.

„Tallinn ja aeg“ ning „Tallinna Raekoda ja aeg“

1983. aasta „Tallinn ja aeg“ ja 1983–1984 valminud „Tallinna Raekoda ja aeg“ viivad selle mõtlemise veel kaugemale. Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluvas viimases teoses ühendab Klar Tallinna Raekoja kultuuriväärtuste ainetel skulptuure, inimfiguure ja fantastilisi instrumente.

Pealkirjas on kõige olulisem sõna ehk mitte „Raekoda“, vaid „aeg“. Arhitektuur annab ajale nähtava keha. Hoone ise on seisnud sajandeid, kuid selle sees asuvad esemed, inimesed, legendid ja kultuurimälu moodustavad pidevalt muutuvat kihistust.

Klari vanalinn ei ole seetõttu nostalgiline kujutlus „vanast heast Tallinnast“. Ta vaatab linna kui kohta, kus minevik ja olevik pole kunagi täielikult lahutatavad.

Raamatugraafika – „Kolme katku vahel“

Concordia Klari raamatukunsti kõige olulisemaks saavutuseks kujunesid illustratsioonid Jaan Krossi romaanile „Kolme katku vahel“. Need valmisid 1980. aastate algul ning pälvisid 1984. aasta Vilniuse raamatukunsti triennaalil peapreemia.

Krossi romaan oli Klari jaoks erakordselt sobiv materjal, sest ka kirjanik käsitleb ajalugu mitte kauge kostüümidraamana, vaid olevikus edasi toimiva probleemina. Klari Tallinna-lehtede puhul leidub sama põhimõte: vana linn ei ole dekoratiivne taust, vaid ajaloo, inimese ja mälu ristumispunkt.

Illustratsiooni puhul oli tema ülesanne keerulisem kui vabagraafikas. Kujutis pidi suhestuma tekstiga, ent mitte muutuma teksti pelgaks ümberjutustuseks. Klari tugevus seisnes võimes luua paralleelne visuaalne maailm – ajalooline, kuid mitte ajalooliselt naturalistlik.

Valik teoseid – kontrollitud näited

• Võrgupuhastajad (1962, linoollõige, 31 × 44,5 cm) – varase figuratiivse perioodi dokumenteeritud näide.
• Soo (1966, litograafia, paber, 53,9 × 71,8 cm, tiraažimärge 5/20) – Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu; loodusmotiivi muutumine orgaaniliseks ja peaaegu abstraktseks pildistruktuuriks.
• Panteon (1970, ofort) – üks Klari varase nägemusliku perioodi olulisi lehti; reproduktsioon ilmus 1972. aasta kunstialmanahhis.
• Aadam ja Eeva (1971, pehmelakk, 50 × 37 cm) – mütoloogilise motiivi assotsiatiivne tõlgendus.
• Muusa (1973, serigraafia, 12,7 × 20 cm) – väike, kuid kujundiliselt iseloomulik töö inspiratsiooni ja musitseerimise teemal.
• Mere kutse (1975, ofort, pehmelakk, 48,8 × 64,8 cm; teada on tiraažimärgisega 29/35 eksemplar) – meri, naisfiguur ja fantastilised instrumendid moodustavad Klari küpse poeetilise sürrealismi sünteesi.
• Insektsioon (1975, ofort, akvatinta) – Klari fantastilise maailma tumedam ja võõristavam variant.
• Viibisin vilet puhuma (1976, pehmelakk, 64,8 × 49,2 cm) – osa musitseerijate-teemalisest loomingulisest kõrgperioodist.
• Improvisatsioon vanalinna paekividele (1980, pehmelakk) – Tallinna ajaloolise ruumi, kultuurimälu ja improvisatsioonilise kujundi ühendus.
• Tallinn ja aeg (1983, pehmelakk) – vanalinn ei esine siin linnavaatena, vaid ajaloo mitmekihilise ruumina.
• Tallinna Raekoda ja aeg (1983–1984, pehmelakk, leht 73,6 × 58 cm, plaadimõõt 64,5 × 49,5 cm) – Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu; Raekoja kunstiväärtuste ainetel loodud kultuurilooline fantaasia.

Näitused, triennaalid ja rahvusvaheline tunnustus

Klar osales Eesti kunstielus aktiivselt juba 1960. aastatest. EKABL dokumenteerib ligi viiskümmend näituseosalust, nende hulgas arvukad Tallinna Kunstihoone kevad-, sügis- ja ülevaatenäitused.

Esimene suurem isikunäitus „Concordia Klari graafika“ toimus 1973. aastal Tallinna Kunstisalongis. 1977. aastal eksponeeris Tartu Kunstimuuseum Klari ja Peeter Ulase graafikat oma kogudest ning sama näitusepaar jõudis hiljem ka teistesse Eesti muuseumidesse.

Tallinna graafikatriennaal oli Klari karjääris eriti oluline. Ta osales triennaalidel järjepidevalt alates esimestest väljapanekutest ning sai mitmel korral diplomi. IV Tallinna graafikatriennaalil kuulus ta peapreemia laureaatide hulka. 1980. aastal korraldati Tallinna Kunstisalongis IV triennaali peapreemialaureaatide – Concordia Klari, Lolita Zikmane ja Nijolė Valadkevičiūtė – tööde näitus.

Rahvusvahelises graafikaringluses osales Klar muu hulgas Ljubljana ja Krakówi graafikabiennaalidel ning teistel rahvusvahelistel väljapanekutel. Tema töid eksponeeriti ka Soomes, Saksamaal, Põhja-Ameerikas ja mujal.

1985. aastal toimus isikunäitus Draakoni galeriis ning 1989. aastal ulatuslikum loomingunäitus Eesti Kunstimuuseumis. Pärast kunstniku surma on tema loomingut korduvalt uuesti esile toodud: 2006. aastal toimus Draakoni galeriis mälestusnäitus, 2015. aastal eksponeeriti tema ja Peeter Ulase loomingut ning 2023. aastal korraldati Kuressaare Raegaleriis Concordia Klari näitus „Rada tundmatusse hämarikukirjusse“.

Muuseumikogud ja tänapäevane retseptsioon

Concordia Klari looming on ulatuslikult esindatud Eesti Kunstimuuseumi graafikakogus ning teistes Eesti muuseumides. Tema töid leidub ka väliskogudes.

Muuseumikogude tähtsus Klari puhul ei piirdu üksikute „parimate tööde“ säilitamisega. Tema graafikat on võimalik jälgida periooditi ning võrrelda varast litograafiat, 1970. aastate pehmelakki ja hilisemat Tallinna-tsüklit. See lubab näha, et kunstniku kujundikeel ei püsinud kogu elu muutumatuna.

Huvitav näide hilisemast ümbermõtestamisest on 1966. aasta „Soo“, mis oli eksponeeritud Kumu 2023. aasta näitusel „Läbi su silmaterade musta kuru“. Varane töö saab tänapäeval uue tähenduse keskkonna, maastiku ja inimese loodussuhete käsitluste kõrval – tõestus sellest, et Klari looming ei taandu ainult 1970. aastate elegantsele figuurigraafikale.

Kunstiturg – miks üks Concordia Klari leht võib erineda teisest?

Concordia Klari graafika on Eesti oksjoniturul järjepidevalt esindatud. Eriti nähtavad on tema 1970.–1980. aastate pehmelakid ning tuntud figuraal- ja Tallinna-teemalised kompositsioonid.

Hiljutised oksjonid annavad turu aktiivsusest konkreetseid näiteid. Haus Galerii 2023. aasta Eesti graafika oksjonil müüdi 1971. aasta „Aadam ja Eeva“ 4000 euro suuruse viimase pakkumisega ja „Mere kutse“ 2100 euroga. 2024. aastal jõudis „Viibisin vilet puhuma“ 1800-eurose pakkumiseni. Neid tulemusi ei tuleks võtta kogu Klari loomingu automaatse hinnakirjana – üksiku graafikalehe väärtus sõltub konkreetsest teosest, tiraažist, kvaliteedist, seisukorrast ja provenientsist.

Klari puhul võib kunstiajalooliselt eriti tugeva rühmana vaadelda 1970. aastate pehmelakke, mil kujunes välja tema iseloomulik musitseeriva naisfiguuri ja poeetilise sürrealismi maailm. Omaette olulise kompleksi moodustavad 1980. aastate Tallinna-teemalised lehed. Varane 1960. aastate graafika võib olla turul harvem ning on eriti huvitav kunstniku käekirja kujunemise uurimiseks.

Mida Concordia Klari graafikat ostes kontrollida?

Tiraaž. Klari teoste puhul kohtab nummerdatud tõmmiseid, näiteks 5/20, 29/35 või 5/75. Number tuleb dokumenteerida täpselt. Väiksem tiraaž võib suurendada haruldust, kuid tiraažinumber iseenesest ei ütle, kas üks tõmmis on teisest kvaliteetsem.

Signatuur ja dateering. Teosed on sageli pliiatsiga signeeritud kujul C. Klar koos aastaarvuga. Vajaduse korral tuleks võrrelda kirjet muuseumikogudes dokumenteeritud näidetega. Ainult signatuurist ei piisa, kui teose päritolu või tehnika tekitab küsimusi.

Tehnika. Eriti oluline on eristada litograafiat, linoollõiget, oforti, akvatintat, pehmelakki ja serigraafiat. Kunstniku eri perioodid ning isegi tema kujundikeele olemus on tehnikaga tihedalt seotud. „Graafika“ üksi on Klari puhul kataloogikirjeks liiga ebamäärane.

Plaadimõõt ja lehemõõt. Sügavtrükilehe puhul tasub dokumenteerida nii kujutise või plaadi mõõt kui ka kogu paberileht. Kärbitud marginaalid võivad vähendada teose dokumentaalset ja kollektsioneerimisväärtust.

Seisukord. Kontrollida tuleb paberi kolletumist, happelist passe-partout’d, foxing’ut, valguskahjustusi, lainetust, niiskusjälgi ja varasemaid liimimisi. Värviliste tööde puhul on oluline hinnata ka toonide säilimist.

Provenients. Eriti väärtuslikud on tõmmised, millel on vana Kunstifondi, näituse, galerii või erakogu dokumentatsioon. Kunstniku ja Peeter Ulase pika ühise näituseajaloo tõttu võib perekondliku või näituseprovenientsiga materjal anda teosele täiendava ajaloolise konteksti.

Tänapäevane hindamine ja pärand

Concordia Klari tähtsust Eesti graafikas ei peaks taandama ainult tehnilisele meisterlikkusele. Pehmelakki valdasid ka teised graafikud. Klari eripära seisneb selles, milleks ta seda tehnikat kasutas.

Ta muutis joonistuse ja sügavtrüki vahelise piiri ruumiks, kus oli võimalik kujutada mitte ainult esemeid, vaid nendevahelisi assotsiatsioone. Pehme joon, naisfiguur, ornament, meri, pill ja arhitektuur hakkasid üksteiseks üle minema. Pildi tähendus ei paiknenud enam ühes sümbolis, vaid nendevahelises liikumises.

Just seetõttu sobib tema loomingu kohta mõiste poeetiline sürrealism, kui seda kasutada ettevaatlikult. Klar ei loonud sürrealistlikku manifesti ega kopeerinud rahvusvahelise sürrealismi ikonograafiat. Tema nägemuslikkus kasvas välja kohalikust loodusest, muusikast, rahvakunsti mustrist, Eesti graafikatraditsioonist ja väga isiklikust kujutlusest.

Oluline on ka naisfiguuri positsioon. Klari naine ei ole tavaliselt passiivne modell, keda vaadatakse. Ta tegutseb: mängib pilli, loob heli, liigub läbi ruumi ning ühendab eri maailmu. See muudab ta pigem loovuse kandjaks kui traditsioonilise kunstiajaloo dekoratiivseks naisaktiks.

1980. aastate Tallinn lisab sellele maailmale uue mõõtme. Kui 1970. aastate figuur liigub looduse ja fantaasia vahel, siis hilisemates töödes hakkab ta liikuma ka ajaloos. Raekoda, paekivi, skulptuur ja vana linna detail pole Klari jaoks surnud pärand – need on märgid, mida saab uues kompositsioonis uuesti kõlama panna.

Concordia Klari loomingu sisemist loogikat võikski kõige täpsemalt kirjeldada sõnaga improvisatsioon. Nagu muusikas, eeldab ka tema improvisatsioon väga tugevat tehnilist baasi. Vabadus ei sünni oskamatusest, vaid vastupidi – tehnika nii põhjalikust valdamisest, et kunstnik võib selle piires hakata tähendustega mängima.

Selle tõttu kuulub Concordia Klar Eesti graafika klassikasse mitte üksnes kui oma ajastu meisterlik estampgraafik, vaid kui autor, kes suutis muuta trükilehe vaikiva pinna muusikaliseks, assotsiatiivseks ja ajaliselt mitmekihiliseks maailmaks.

Concordia Klar Kunstikoda sügisoksjonil 2026

Kunstikoda valmistab ette 2026. aasta sügisoksjonit, kuhu jõuab kureeritud valik Eesti graafikat ja maalikunsti ühest suuremast erakogust. Oksjoni eelselektsiooni võivad kuuluda ka Concordia Klari teosed. Lõplik valik avaldatakse koos oksjonikataloogiga; enne teoste kontrollimist ja kataloogi kinnitamist ei kuuluta me konkreetseid töid oksjonile jõudnuks.

Klari puhul pöörab Kunstikoda erilist tähelepanu sellele, millisest loominguperioodist ja millises tehnikas teos pärineb. Varane linoollõige või litograafia, 1970. aastate pehmelakk ning 1980. aastate Tallinna-teemaline graafika esindavad kunstniku arengus erinevaid etappe ning neid ei ole põhjust hinnata ainult autori nime järgi.

Oksjonikataloogis kontrollime võimaluse korral teose täpset pealkirja, dateeringut, tehnikat, tiraažitähist, signatuuri, lehe ja plaadi mõõte, seisukorda ning provenientsi. Klari teoste puhul võib võrdlus Eesti Kunstimuuseumi ja teiste avalike kogude eksemplaridega aidata täpsustada nii tehnikat kui konkreetse tõmmise kohta tiraažis.

Eriti huvitavad on Klari puhul hästi säilinud 1970. aastate figuraalsed lehed, kus on välja kujunenud tema musitseeriva naisfiguuri ja poeetilise sürrealismi iseloomulik maailm, samuti 1980. aastate vanalinna-kompositsioonid, milles Tallinn muutub arhitektuurivaatest kultuurimälu kujundiks. See ei tähenda siiski automaatset eelistust motiivile – lõpliku hinnangu määravad alati konkreetse teose kunstiline kvaliteet ja dokumentatsioon.

Kunstikoda sügisoksjon 2026 – vaata eelinfot →

Oksjon toimub täielikult veebis. Täpne kuupäev, lõplik autorite ja teoste nimekiri, alghinnad ning enampakkumise tingimused avaldatakse koos täieliku oksjonikataloogiga.