Lembit Saarts

Lembit Saarts (1924–2016) – Tartu sõpruskonna maalija, kelle loomingus põimuvad pallaslik värvikultuur, sõjajärgne avangard ja mänguline figuratsioon

Sissejuhatus

Lembit Saarts kuulub nende kunstnike hulka, kelle kaudu muutub nähtavaks Eesti sõjajärgse kunsti keeruline järjepidevus: ühelt poolt Pallase maalitraditsioon, teisalt stalinistlike repressioonide põhjustatud katkestus ning kolmandalt poolt 1950. aastate lõpul Tartus tekkinud mitteametlik avangard. Tema loomingu tähendus ei piirdu seetõttu üksnes meisterliku koloriidi või isikupärase figuratsiooniga. Saartsi puhul on oluline just võime säilitada maaliline tundlikkus olukorras, kus kunstniku haridustee vägivaldselt katkestati ja tema põlvkonna vabama kunstimõtlemise võimalused olid aastateks suletud.

Saarts oli nn Tartu sõpruskonna ehk 1960. aasta rühmitise üks keskseid liikmeid koos Ülo Soosteri, Valve Janovi, Kaja Kärneri, Silvia Jõgeveri, Lüüdia Vallimäe-Margi ja Heldur Viiresega. Selle ringi eksperimentaalne looming – väikesed abstraktsioonid, sürrealistliku nihkega kompositsioonid, kollaažid ja improviseeritud tehnikad – jäi omal ajal suuresti avalikkuse eest varju. Saartsi kunstnikuisiksuse teeb eriti huvitavaks asjaolu, et avangardne katsetamine ei tõrjunud tema loomingust välja maastikku, portreed ega vaikelu. Vastupidi: abstraktne mõtlemine kandus hiljem tema figuratiivsesse maali, muutes värvi iseseisvaks psühholoogiliseks ja kompositsiooniliseks jõuks.

Elulooline taust

• Sünd–surm: 28. september 1924, Rebase, Vana-Kuuste vald, Tartumaa – 16. märts 2016, Tartu.
• Kunstiõpingud: alustas 1942. aastal Tartus sõjaaegses Pallase kunstikoolis. Sõjajärgsel ajal jätkas Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis; tema olulisemate õpetajate hulka kuulusid Johannes Võerahansu ja Elmar Kits.
• Repressioonid: 1949. aastal arreteeriti Saarts koos mitme teise Tartu kunstiõpilasega nõukogudevastase tegevuse süüdistusel. Aastatel 1950–1956 viibis ta vangilaagris Kasahstanis Karaganda oblasti Džezkazgani piirkonnas.
• Tagasitulek kunstielu juurde: naasis Eestisse 1956. aastal ning hakkas näitustel taas esinema 1957. aastal.
• Tartu sõpruskond: 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algul kuulus Saarts Tartu mitteametlikku kunstnike ringi, mille liikmete loomingus katsetati abstraktsiooni, sürrealismi, kollaaži ja ebatraditsiooniliste materjalidega.
• Pedagoogiline tegevus: töötas Tartu pedagoogilise kooli ja kunstikooli joonistusõpetajana ning hiljem Tartu katseremonditehase kunstnikuna. Aastaid juhendas Tartu Kunstimuuseumi juures tegutsenud kujutava kunsti kaugõppekursusi.
• Kunstielu korraldamine: 1988. aastal aitas kaasa Tartu Kunstiühingu Stuudio, hilisema Konrad Mäe Ateljee käivitamisele ning jäi selle tegevusega seotuks konsultandina.
• Liikmesus: Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1959. aastast; 1988. aastast kuulus taastatud Kunstiühingusse Pallas. Hiljem valiti ta mõlema organisatsiooni auliikmeks.
• Tunnustus: Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001), Ado Vabbe nimeline tunnustus (2003) ning Konrad Mäe medal ja preemia (2004).

Loominguline tee – värv, kujund ja vabaduse kogemus

Pallase pärand ja värvist mõtlemine. Saartsi maalikunsti üks püsivamaid aluseid on värv. Ent tema puhul ei ole koloriit pelgalt motiivi meeldivaks muutmise vahend. Värv loob ruumi, määrab figuuri psühholoogilise temperatuuri ja seob näiliselt lahknevad vormid tervikuks. Saartsi on kaasaegsed meenutanud erakordselt tundliku värvieristajana; ka tema enda kõnepruugis leidus muusikalisi paralleele ning värvikooskõlasid võis ta käsitleda otsekui akorde. Seetõttu on tema parimates maalides põhjust rääkida mitte niivõrd „ilusast koloriidist“ kui värvi dramaturgiast.

1957–1958: vabanemise ja eksperimendi aeg. Kunstiajalooliselt on erakordselt oluline periood vahetult pärast vangilaagrist naasmist. Saarts viljeles 1957.–1958. aastal monotüüpiat ning lõi õlimaale paberile – materjalidele, mis võimaldasid töötada kiiresti, vabalt ja ilma akadeemilise maali materiaalse raskuseta. Tartu sõpruskonna kontekstis sündis samal ajal terve rida väikeseformaadilisi sürrealistlikke ja abstraktseid katsetusi. Kumu on seda nähtust käsitlenud sõjajärgse Tartu „koduse avangardina“: kunsti tehti ateljeedes ja kodudes, sageli materjalidest, mis parasjagu kättesaadavad olid, ning suurt osa sellest loomingust ei olnud võimalik ametlikult eksponeerida.

Saartsi „Apokalüpsis“ (1958) kuulub selle eksperimentaalse mõtlemise kõige kõnekamate näidete hulka. Kujutis ei allu enam tavapärasele loodusvaate või figuraalse stseeni loogikale: vorm muutub sisemise pinge kandjaks ning värv ei kirjelda, vaid loob sündmuse. Samasse aastasse kuuluvad „Ikla päeval“ ja „Ikla öösel“, mis näitavad teist, Saartsile väga iseloomulikku võimalust – maastiku muutmist mälupildiks. Kunstnik ei käsitle loodust topograafilise dokumendina; koht on pigem lähtepunkt, mille valgus, värv ja ruum taastatakse mälu kaudu.

Monotüüpia kui ainukordne kujutis. Saartsi 1957.–1959. aasta monotüüpiad moodustavad tema pärandis omaette peatüki. Tehnika, kus maalitud kujutisest saadakse üks põhitõmmis, sobis hästi tema spontaansele värvitajule. Aktid, pargistseenid ja naisekujud on neis töödes sageli korraga elegantsed ja pisut nihestatud. Kontuur võib muutuda peaaegu karikatuurseks, ent grotesk ei ole pahatahtlik: figuurides on palju inimlikku tähelepanelikkust ja kunstniku iseloomulikku huumorit.

Figuratsioon ja psühholoogiline värv. 1960.–1970. aastatel muutub Saartsi avalikult eksponeeritud loomingus taas keskseks figuur. Tema inimesekujutus ei põhine akadeemilisel portreerealismil. Kehad võivad olla robustselt üldistatud, proportsioonid teadlikult tinglikud ning näod kokku võetud mõne värvi- ja vormiaktsendiga. Selline üldistus võimaldab kunstnikul eemalduda konkreetse modelli kirjeldamisest ning liikuda karakteri poole. Teostes nagu „Lilleostja“ või „Mees ja koer“ ei jutustata keerukat lugu; situatsioon on napp, kuid inimtüübi kohalolu tugev.

Maastik. Saartsi maastikes on olulised päevaaja ja valguse muutused. Päevane ja öine motiiv ei erine ainult heleduse poolest – muutub kogu värvisuhete süsteem. Õhtu- ja öövaadetes võib loodus muutuda peaaegu abstraktseks värviruumiks, samal ajal kui rannad ja suvised maastikud lasevad toonidel avaneda heledamaks ja kuivemaks. Tema maastik pole seega looduse illustratsioon, vaid maaliline rekonstruktsioon sellest, kuidas paik on kunstniku mällu talletunud.

Žanriline mitmekesisus. Saartsi looming hõlmab maastike ja portreede kõrval vaikelusid, lillemaale, akte, figuraalkompositsioone, joonistusi, akvarelle, monotüüpiaid, kollaaže ning vitraažikavandeid. Seda mitmekesisust ei tuleks käsitleda stiililise ebajärjekindlusena. Pigem otsis Saarts iga motiivi jaoks tehnikat, mis võimaldas selle värvi- või vormiprobleemi kõige täpsemalt lahendada.

Valik teoseid (näited)

• Apokalüpsis (1958, õli, paber) – Tartu Kunstimuuseumi kogu; üks Saartsi varase abstraktse ja sürrealistliku mõtlemise keskseid näiteid.
• Ikla öösel (1958, õli, paber) – Tartu Kunstimuuseumi kogu; maastik on siin ennekõike mälust taastatud värvi- ja valguskogemus.
• Rannapungerja I (1970, õli, papp, 49,5 × 35 cm) – Eesti Kunstimuuseumi kogu; rannamotiiv kolme figuuriga, tinglik vorm ja hallikas-ooker tonaalsus.
• Lilleostja (1972, õli, papp, 49 × 51 cm) – Eesti Kunstimuuseumi kogu; figuraalne stseen, kus žanriline episood on allutatud värvi- ja vormiüldistusele.
• Naine sinises mantlis (1973, õli, papp, 80 × 48 cm) – Eesti Kunstimuuseumi kogu; näide kunstniku 1970. aastate tinglikust ja värvikesksest figuurikäsitlusest.
• Plaaž (1976, õli, lõuend, 56 × 65,5 cm) – Eesti Kunstimuuseumi kogu; rannastseen, milles figuuride ja avatud ruumi suhe on lahendatud maalilise rütmina.

Näitused, muuseumikogud ja kunstiringlus

Näitused. Saarts osales näitustel alates 1957. aastast. Olulisemate isiknäituste hulka kuuluvad väljapanek Tallinna Kunstisalongis (1971), Tartu Kunstimuuseumis (1974 ja 1983) ning mahukas maalide ja joonistuste näitus Tartu Kunstimuuseumis 2004. aastal. Just viimase, juubeliaastaga seotud väljapaneku taustal anti talle 2004. aastal Konrad Mäe medal ja preemia „maalilise maali traditsioonide kandmise eest kaasaegses kunstipildis“.

Saartsi varase eksperimentaalse loomingu kunstiajaloolist tähendust aitas ümber hinnata Kumu kunstimuuseumi näitus „Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster“ (2014–2015). Seal asetati Saartsi 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate tööd tagasi sellesse intellektuaalsesse keskkonda, kus abstraktsioon, sürrealism ja materjalieksperiment toimisid mitteametliku alternatiivina ametlikule nõukogude kunstile. 2024.–2025. aastal tõi Haus Galerii eraldi näitusena esile Saartsi 1957.–1958. aasta haruldased monotüüpiad, avades laiemale publikule seni vähem tuntud osa tema loomingust.

Muuseumikogud. Saartsi looming on esindatud nii Tartu Kunstimuuseumis kui ka Eesti Kunstimuuseumis. Tartu Kunstimuuseumi kogus moodustavad eriti olulise osa 1950. aastate lõpu teosed, mis seostuvad Tartu sõpruskonna eksperimentaalse perioodiga; Eesti Kunstimuuseumi maalikogus leidub mitmeid 1970. aastate figuraal- ja maastikumaale.

Oksjonid ja galerii-ringlus. Saartsi teosed on Eesti kunstiturul korrapäraselt nähtavad. Ringluses leidub nii õlimaale, akvarelle ja joonistusi kui ka haruldasemaid monotüüpiaid. Kogujale tasub eristada kunstiajalooliselt erinevaid kihistusi: vahetult vangilaagrist naasmise järel valminud 1957.–1958. aasta eksperimentaalsed tööd, 1960.–1970. aastate küpsed figuurimaalid ning hilisemad maastikud ja vaikelud.

Tänapäevane hindamine ja pärand

Lembit Saartsi positsioon on tänapäeval märksa mitmekihilisem kui ettekujutus temast üksnes „heast Tartu koloristist“. Ta on ühtaegu Pallase maalilise kultuuri jätkaja ja üks esimesi Eesti sõjajärgseid abstraktse ning sürrealistliku kujundikeelega eksperimenteerijaid. See vastuolu on näiline: Saartsi jaoks ei olnud abstraktsioon figuratiivse maali vastand. Mõlemad lähtusid värvist, kompositsioonist ja kujundi sisemisest rütmist.

Eriti oluline on 1950. aastate lõpu looming. Vangilaagrist naasmisele järgnenud monotüüpiad, õlimaalid paberil ja eksperimentaalsed kompositsioonid annavad tunnistust erakordsest loomingulisest energiast. Neid töid võib vaadelda mitte üksnes Saartsi isikliku vabanemisena, vaid osana laiemast Tartu avangardist, mis püüdis taastada sõja ja stalinismi katkestatud sidet Euroopa modernistliku kunstimõtlemisega.

Kollektsionääri seisukohalt väärivad erilist tähelepanu 1957.–1959. aasta monotüüpiad ja eksperimentaalsed kompositsioonid, mille väärtust suurendavad nende haruldus ja selge seos Tartu sõpruskonna varase avangardiga. Teise olulise rühma moodustavad 1960.–1970. aastate iseloomulikud figuurimaalid ja maastikud, kus Saartsi värvikäsitlus on kõige isikupärasemalt välja kujunenud.

Teose hindamisel on keskse tähtsusega provenients, dateering, näituseajalugu ning kandja seisukord. Saarts maalis sageli papile ja paberile; seetõttu tuleb kontrollida kandja deformatsioone, happelisust, servakahjustusi ja varasema restaureerimise kvaliteeti. Monotüüpia puhul on oluline arvestada, et tegemist on põhimõtteliselt ainukordse tõmmisega, mistõttu usaldusväärne päritolukett ja autorsuse dokumentatsioon omandavad tavalisest tiraažgraafikast suurema kaalu.

Saartsi pärandi keskmes on siiski värv – mitte dekoratsioonina, vaid mõtlemisvahendina. Tema looming näitab, kuidas pallaslik maalitundlikkus võis läbida vangilaagri, sotsialistliku realismi surve ja põrandaaluse avangardi ning jõuda välja täiesti isikliku kujundikeeleni. Just selles järjepidevuse ja sisemise vabaduse pinges paikneb Lembit Saartsi kunstiajalooline kaal.