Tiiu Kirsipuu (s. 1957) – avaliku ruumi skulptuuri paindliku keele looja, kes seob mälestusmärgi eetika ja mängulise vormimõtlemise

Sissejuhatus

Tiiu Kirsipuu on 1980. aastate keskpaigast Eesti skulptuurivälja üks järjekindlamaid autoreid, kelle looming ulatub mündidisainist ja väikestest portreebüstidest monumentaalsete, mitmemeetriste avaliku ruumi teosteni. Tema töödes põimuvad realistlik figuur ja abstraheeritud vorm, materjalivalik on teadlikult lai (pronks, graniit, teras, puit; lisaks jää- ja lumeskulptuurid). Kirsipuu tugevus on sotsiaalse resonantsi ja ruumilise loetavuse ühendamine: mälestusmärgid ja „linna­portreed“ töötavad ühtaegu kohaspetsiifiliselt ja universaalsete tähendusmärkidena.

Elulooline taust

  • Sünd: 29. oktoober 1957, Tartu.
  • Haridus: Eesti Riiklik Kunstiinstituut (ERKI), skulptuur (1977–1983), diplom: skulptor-pedagoog.
  • Õpetus ja töö: Nõmme pioneeride maja skulptuuriringi juhendaja (1983–1987); vabakutseline (1987–1993; alates 2019); dotsent/õppejõud Eesti Kunstiakadeemias (1993–2003) ja Tallinna Ülikoolis (2003–2019). Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Kujurite Ühenduse liige.
  • Tunnustused (valik): Kristjan Raua kunstipreemia (2010), Anton Starkopfi stipendium (2010), Valgetähe IV klassi teenetemärk (2019). Korduvalt osalenud rahvusvahelistel sümpoosionidel ja konkurssidel.

Loominguline tee – žanrid, teemad, tehnikad

Ruumilise dialoogi dramaturgia. Kirsipuu nihutab memoriaali ja linnaskulptuuri piiri: ta ei „sulge“ vormi pjedestaalile, vaid avab selle kasutajale – istuda, läheneda, vestelda. Tartu Vallikraavi tänava Wilde & Vilde (1999) on selle hoiakuga tüüpiline: kaks kirjanikku moodustavad pingi-ruumi, kuhu vaataja saab end kolmandaks „vestlejaks“ asetada. Nii tekib mälumärk, mis on samal ajal ka linna argine taristuobjekt.

Materjal ja mõõtkava. Autor liigub teadlikult skaalade vahel: pronksist büstide psühholoogiline täpsus, teras- ja puitinstallatsioonide konstruktiivne rütm, kivimonumentide graviteeriv väärikus. Materjalivalik lähtub kohast – graniit ja pronks annavad püsivuse memoriaalile; teras ja puit lubavad „joonistada“ ruumi sisse liikumist ja varju. Jää- ja lumeskulptuuride praktika lisab hoiaku, kus ajalisus on vormi osa.

Kohaspetsiifiline semantika. Kirsipuu teosed loevad ümbrust – ajaloolist topograafiat, institutsioonilist mälu, argist liikumismustrit. See ilmneb nii teatriruumiga seotud mälestusmärkides (Estonia teatri 100. aastapäev, 2006) kui ka Tartu akadeemilises maastikus (Johan Skytte, 2006; „Igavene üliõpilane Juulius“, 2008). Avalikus ruumis portreteeritud kultuuritegelastel (nt Hardi Volmer, Leonhard Lapin) on kehakeel ja mõõtkava reaal­suse ja „rolli“ vahel – autor huvitub isiku olemise viisist, mitte üksnes näojoonest.

Rahvusvaheline telg. 2000. aastatest lisandub ekspansioon väljapoole Eestit: monumentaalsed teosed Lätis ja Austrias, hiigelvormid Hiinas (nt 2019 valminud metalliinstallatsioon „Tallinn–Chengdu“; varasem bronkskulptuur „Ema“). Need projektid kinnitavad tema võimet kohandada esteetikat eri linnakoe ja tellimuskultuuriga, kaotamata autorikäekirja selgroogu.

Valik teoseid (näited)

  • „Wilde & Vilde“ – Eduard Vilde ja Oscar Wilde’i skulpturaalne vestluspingi ansambel, Tartu (1999; koopia Galways, 2004).
  • „Kaarnakivi“ – Juhan Jaigi mälestusmärk, Rõuge (1999; kivi/bronks), kus linnumüüt ja kirjanikubiograafia põimuvad kohamuistendiga.
  • Estonia teater 100 – mälestusmärk Tallinnas (2006), teatriinstitutsiooni ajaloo ja linnarütmi sõlmkoht.
  • Johan Skytte monument – Toomemäel, Tartu (2006), akadeemilise ruumimälu vertikaalne aktsent.
  • „Igavene üliõpilane Juulius“ – Tallinna tehnika- ja insenerihariduse humoorikas „vaimuvälgatus“ (2008), kus portree ja linnamööbli piir hägustub.
  • „Tallinn–Chengdu“ – metalli skulptuur Chengdus (2019), sõsar­linnadevahelise liikumise ja sidususe abstraktne skeem.

Näitused ja oksjonid

Isiku- ja grupiväljapanekud: alates 1980. aastate keskpaigast Eestis ja rahvusvaheliselt (Soomest Saksamaa ja Prantsusmaani; Hiina ja Venemaa näituseprojektid). Korduvalt osalenud skulptuurisümpoosionidel (sh Sagadi puusümpoosion, mille korraldamisel on kandnud keskset rolli).

Ringlus turul: Kirsipuu puhul paikneb tuumik avalikus ruumis; oksjonitel liiguvad eeskätt väikseformaadilised portreed, maquetid ja autori­eksemplarid. Väärtus sõltub provenients’ist (tellija/muuseum, autorieksemplari staatus), materjalisest tervikust (pronksi valukvaliteet, patina ühtlus; kivi lõike- ja kinnituskohad) ning mõõtkavast (näituseobjekt vs avaliku ruumi prototüüp).

Tänapäevane hindamine ja pärand

Kirsipuu pärand kristalliseerub kolmel teljel. Esiteks avaliku ruumi dialoogiline mudel, kus skulptuur on sündmuslik ruum, mitte üksnes „asi pjedestaalil“. Teiseks materjalikultuuri mitmekeelsus – pronksi psühholoogiline täpsus, kivi gravitatsioon ja metalli „joonestus“ – mis teeb teosed kestvaks nii füüsiliselt kui semantiliselt. Kolmandaks kohaspetsiifiline eetika: vorm „loeb“ linna, institutsiooni ja ajalugu ning pöördub vaataja poole partnerina. Kollektsionääri vaates on veenvad autori signeeritud maquetid ja varased portreebüstid selge päritoluketiga; muuseumide ja linnade jaoks on määrav teose häälestus kohale – see on Kirsipuu praktika keskne väärtus.