August Karro (1888–?) – Otepää ja Pühajärve motiivide järjekindel kujutaja 1920.–1940. aastate eesti maalikunstis
Sissejuhatus
August Karro kuulub nende 20. sajandi esimese poole autorite hulka, kes ehitasid oma maalikõne üles Eesti maastiku rahulikule, ruumiliselt korrastatud vaatlemisele. Tema töödes on tähtis selge siluett, kompositsiooni „kandvad jooned“ (tee, allee, kaldariba) ning mõõdukas, sageli jahe koloriit. Kõige iseloomulikumad on Otepää kõrgustiku ja Pühajärve ümbruse vaated; kõrvale lisanduvad pargialleed ja väikelinna tänavalõigud.
Elulooline taust
- Sünd: 6. november 1888. (Sünnikoht ja hilisem elukäik jäävad allikates lünklikuks; surma-aasta kohta usaldusväärne kinnitus puudub.)
- Näitusetegevus: 1920. aastatel figureerib Karro mitmel seltsi- ja liidunäitusel; 1930. aastate alguseks käsitletakse teda kriitikas eeskätt maastikumaalijana. Üksikosalused tuleks kinnitada kataloogide ja ajalehekriitika kaudu.
- Reisid/viibimised: mitmel teosel esineb signatuuriviide Paris (1920. aastate keskpaik), mis lubab oletada lühiajalist peatust; formaalseid õpinguid Pariisis ei ole kinnitatud.
- Muuseumiviited: Karro teoseid paikneb nii Eesti Kunstimuuseumi kui Tartu Kunstimuuseumi kogudes (sh 1920. ja 1930. aastate maastikud).
Loominguline tee – žanrid, teemad, tehnikad
Karro lähtepunkt on maastik: künkliku reljeefi rütm, järvepeegelduste tonaalne mäng ning puuderidade kompositsiooniline „selgroog“. Pargimotiivides ja linnalõikudes hoiab ta ruumiarhitektoonikat – perspektiivne allee, kaldariba, teejoon – ning väldib kirjelduslikku liiasust. Koloriit on vaoshoitud (ookrid, rohelised, sinakashallid), teenides atmosfääri, mitte efekti. Pintslikiri jääb ökonoomseks; motiiv mõjub loetava tervikuna.
Meediumid: ülekaalus õli lõuendil või papil; esineb väiksemaid akvarelle ja joonistuslikke etüüde. Muuseumikataloogide põhjal on tuumik 1920.–1930. aastate maastikumaalid, sh Otepää–Pühajärve telg ja pargivaated.
Valik teoseid (näited)
- Pargivaade (1926, õli, lõuend) – perspektiivse allee rütm; Tartu Kunstimuuseumi kogus.
- Maastik lilledega (u 1929, õli, lõuend) – madal esiplaan õitsvate põõsastega, taamal vooremaastik; Eesti Kunstimuuseum.
- Pühajärve kallas (u 1920. aastad, õli, papp) – kaldariba ja metsaserv teevad motiivi loetavaks; varase perioodi tonaalne üldistus.
- Otepää maastik (1930. aastad, õli, lõuend) – künkliku reljeefi aktsent ja puuderivi kompositsiooni sidujana.
Näitused ja oksjonid
Näitused: osalused 1920. aastate ülemaalistel ja seltsinäitustel on märkedena tuvastatavad; täpne loetelu eeldab kataloogide ja ajalehekriitika kontrolli. Ringlus turul: töid on aeg-ajalt ilmunud Eesti oksjoni- ja galeriiarhivides; hinnatud on äratuntavate paikadega maastikud (Otepää, Pühajärv) heas säilivuses.
Tänapäevane hindamine ja pärand
Karro tähtsus seisneb motiivi selguses ja ruumilises korras: maastik on kompositsiooniliselt distsiplineeritud, ilma illustratiivse liiasuseta. Kogujate vaates on nõutumad 1920.–1930. aastate hästi säilinud õlimaalid (lõuend/papp), millel on tuvastatav paik ja usaldusväärne provenients (näituseviide, varasem kogukirje). Väärtust mõjutavad lisaks seisukord (värvikihi tervik, papialuse sirgus), formaat (keskmine–suurem) ja signatuur (selge, perioodiga kooskõlas). Kuna elulooline info on lünklik, on teosepõhine dokumenteeritus – mõõdud, tehnika, päritolu – otsustava tähtsusega.