Liidia Jürisson (1907 – surma-aasta teadmata; turuallikais esineb ka 1964?) – väliseesti maalija ja illustraator; tuntud ka postkaardikunstnikuna (signatuur Ady–Lydi)

Sissejuhatus

Liidia Jürisson on väliseesti visuaalkultuuri äärealadelt tuttav autor, kelle maalilooming (maastikud, lillemaalid, väikežanr) põimub 1930. aastate populaarse pildikultuuriga – koos õega Adaga loodud pühade- ja tervituskaartide sarjadega, mis kandsid ühis­signatuuri Ady–Lydi. Muuseumikontekstis on andmestik napp, kuid tuumfaktid kinnituvad: dokumenteeritud osalus Stockholmi Liljevalchsi 1946. aasta näitusel ning postkaartide mained ERMi ja raamatukogude ülevaadetes. Killukaartest kokku pandav käsitlus eeldab allikakriitikat; allpool eristatakse kontrollitavad andmed ja tururinglusest pärinevad viited.

Biograafia

  • Sünd: 1907 (EKABL).
  • Pagulusrada: Eesti – Rootsi; osalus näitusel Estnisk och lettisk konst, Liljevalchs (16.02–10.03.1946) kinnitab Rootsi-perioodi. (EKABL)
  • Surm: ametlikult teadmata; mõnes turu- ja galerii­kirjes esineb aastaarv 1964 (kinnitamata).
  • Postkaardid ja perekondlik koostöö: 1930. aastatel tegutses koos õe Adaga; ühis­signatuur Ady–Lydi on fikseeritud Eesti Rahva Muuseumi populaar­kultuuri käsitlustes ning raamatukogude näitusematerjalides. (ERM; kohalike raamatukogude ülevaated)
  • Päritolu: üksikutes oksjoni- ja galerii­kirjeldustes oletatakse seost Muhuga; käsitleda kui oletust, kuni arhiiviviit seda kinnitab.

Loominguline tee – žanrid, teemad, tehnikad

Jürissoni maalikeel on kaheharuline. Esmalt realistlik motiivimaal – aiamajade ja külamaastike intiimsed vaated, rannikumotiivid (sh Muhu/Saare märksõnad) ning klassikalised lillevaikelud. Siin on kompositsioon lakooniline, vorm joonistuslikult hoitud ja koloriit mõõdukas (ookrid, pehmed rohelised, jahedad sinakad); pind jääb sageli õrnalt mati üldmuljega, mis teenib valgustundlikku atmosfääri.

Teiseks populaar-illustratiivne suund postkaartidel: selge kontuur, rütmistatud kujund ja hooajalised sümbolid (pühad, õnne-ikonograafia). Kaardipildis toimib kujund tihti sümbolina, mille ümber ruum taandub – see eristab seda maalist, kus ruum ja valgus loovad meeleolu. Mõlemat liini ühendab mõõdukuse voorus: sentiment on hoitud, mitte magus; dekoratiivsus jääb graafiliseks, mitte barokseks.

Meediumid: õli (sageli pannool/papp), akvarell ja guašš. Signatuurid: täisnimi (Liidia/Lidia Jürisson) ning ühis­signatuur Ady–Lydi (kaartidel). Kogumis ja atribueerimisel on signatuurivariantide eristus võtmetähtsusega.

Valik teoseid (näited)

  • Muhu (1942, õli, pannool/papp) – dateeritud ja signeeritud töö; motiiv viitab saaremaastikule. (galerii- ja oksjoniarhiiv)
  • Stilleben (1954, akvarell) – varane vaikelu akvarellis; dokumenteeritud turuandmestikus.
  • Stilleben av rosor (1960. aastad, akvarell/guašš) – rooside dekoratiivne kompositsioon; fikseeritud Rootsi oksjoniplatvormidel.
  • „Setu“ (dateerimata, akvarell) – väikežanr; kirjeldatud oksjoniarhiivis.
  • Saaremaa Sõrve (dateerimata, segatehnika, u 21,5 × 36 cm) – rannikumotiiv; oksjoniviide.
  • Pühadekaardid (1930. aastad, trükigraafika; signatuur Ady–Lydi) – hooajateemalised illustratsioonid; kinnitusi ERMi ja raamatukogude näitustelehtedelt.

Näitused ja oksjonid

Näitused: Estnisk och lettisk konst, Liljevalchs, Stockholm, 16.02–10.03.1946 (EKABL).

Ringlus turul: töid on pakutud Eesti ja Rootsi oksjoni­platvormidel; nimetused/dateeringud põhinevad sageli müüjate kirjeldustel – soovitatav on teosepõhine kontroll (signatuur, tehnika, mõõdud, provenients). Postkaartide liin (Ady–Lydi) on kollektsionääride seas selgelt äratuntav ning kinnistab autori nime populaarkultuuri registris.

Tänapäevane hindamine ja pärand

Kogujate jaoks joonistub väärtus kahe telje ristumiskohas: intiimne motiivimaal (lillevaikelud, saare motiivid) ja illustratiivne postkaardipärand. Hinnastust mõjutavad provenients (perekondlik ülekandekett, Rootsi-perioodi jäljed), seisukord (akvarelli/guašši paberikandja happelisus, professionaalne raamimine) ning signatuurivariant (täisnimi vs. Ady–Lydi).

Uurijale on Jürisson oluline kui väliseesti pildikultuuri „peenhäälestaja“: maali ja postkaardi vahel liikudes säilitab ta kodumotiivi poeetika, kohandades selle väikese žanri graafilise distsipliiniga. See teeb temast huvipunkti, kus diasporaa kogemus ja kohaliku maastiku mälu kohtuvad.