Hillar Jaanus (1930–1998) – mereranniku vaatleja, kelle maalikeeles kohtuvad valguse dünaamika ja kivise kalda rütm

Sissejuhatus

Hillar Jaanus kuulub põlvkonda, kes 1960.–1980. aastatel kujundas Eesti meremaali järjepidevust. Tema teostes on keskne rannavööndi struktuur – kallas, kivivallid, lainemurd – ning valguse muutlik mõju siluetile. Koloriit on üldiselt mõõdukas ja selge; tonaalsus teeb ruumi atmosfäärile, mitte dekoratiivsele efektile. Jaanuse looming on esindatud Eesti Kunstimuuseumi maalikogus, ning tema näituse- ja oksjoniringlus kinnitab huvi meremotiivide stabiilsuse vastu.

Biograafia

  • Sünd–surm: 10. november 1930, Tallinn – 22. november 1998, Tallinn. (EKABL)
  • Haridus: Tartu Kunstikool (1957–1962); jätkuõpingud Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI), lõpetas 1968. (kinnitub galerii- ja oksjoniandmetes; arhiiviviide soovitatav)
  • Näitused: osalemisi kunstnikuna dokumenteeritud 23; isikunäitused Tallinna Kunstisalong (1979) ja Viljandi Kunstisaal (1996, „Maalid, vaibad ja saanitekid“). (EKABL)
  • Elukäik: Tegutses aktiivselt Tallinnas; 1980. aastate lõpus–1990. aastatel töötas vabakutselise maalijana, keskendudes meremaalile. (galerii- ja näitusematerjalid)
  • Perekond: Vanemad Herbert August Jaanus ja Hilda-Johanna Jaanus; vend Olev Jaanus. (perekonnaandmed – kasutada ettevaatusega, kui pole eraldi allikaga kinnitatud)

Loominguline tee – žanrid, teemad, tehnikad

Jaanuse motiivipank on sihipäraselt kitsas: meri, kallas, linnalähedane maastik. See kitsendus toimib metoodikana. Rannikumotiivist saab labor, kus kunstnik lahendab valguse ja massi suhteid: horisondi puhastes ribades ja esiplaani kiviklastrites nihkub rõhk vormilt tonaalsusele. Kompositsioon on lakooniline – sageli diagonaalne kivirida, mille rütm kannab pilku üle pildi. Detaili tasandil on pintsel ökonoomne; viimistlus jääb teadlikult poolavatuks, et atmosfäär „hingaks“.

Meediumid ja materjal: õli (lõuend, papp) ning tempera; 1960. aastate lõpu teostes (nt tempera lõuendil) ilmneb huvi interjöörivalguse ja figuuri vastu, samas kui 1970.–1980. aastatel süveneb meremaali suund. Pind on sageli mati üldmuljega, mis toetab ilmastiku ja päevaaja nüansse. Värvivahemik kaldub jahedatesse sinakashallidesse ja okratoonidesse, rõhutades kivise kalda „materiaalsust“.

Valik teoseid (näited)

  • Õhtu (1968, tempera, lõuend, 73 × 100 cm) – Eesti Kunstimuuseumi maalikogu; figuuri ja akna valguse suhtele ehitatud kompositsioon.
  • Merekivid (1989, õli, papp, 65 × 80 cm) – mereranna kivivööndi motiiv; esitatud E-kunstisalongi oksjonil.
  • Kaldakivid (1984, õli, 46 × 55 cm) – tüüpmotiiv kividega esiplaanis; dokumenteeritud Osta.ee oksjoniarhiivis.
  • Sume meri (1988, õli, papp) – õhtuvalguse tonaalne variatsioon; oksjoniviide.

Näitused ja oksjonid

Näitused: EKABL koondab Jaanuse näituseosalemised alates 1960. aastate lõpust; märgilised isikunäitused toimusid Tallinna Kunstisalongis (1979) ja Viljandi Kunstisaalis (1996). Need raamistavad tema teekonna – varasemate temperamaalide figuurivalgusest kuni hilise perioodi rannikumotiivide kontsentratsioonini.

Muuseumikogud: Eesti Kunstimuuseumi maalikogu (sh Õhtu, 1968) kinnitab Jaanuse positsiooni nõukogude perioodi maalikunsti kontekstis.

Oksjoniringlus: töid on regulaarselt liikunud Eesti oksjonikeskkondades (E-kunstisalong, Osta.ee); dateeringud ja pealkirjad on enamasti signatuuride ja müüjainfo põhised – soovitatav on iga teose puhul eraldi kontrollida signatuuri, tehnika ja provenientsi.

Tänapäevane hindamine ja pärand

Kogujate vaates on Jaanuse tugevus motiivi järjekindel süvendamine: selge rannajoon, kivide „mass“ ja valguse rütm moodustavad äratuntava autori käekirja. Nõutumad on 1970.–1980. aastate selge motiiviga meremaalid (kaldakivid, lainemurre, merepiir) ning hästi säilinud suuremad formaadid. Väärtust mõjutavad provenients (päritolukett), seisukord (eriti õli papil – servakahjustused, kõverdumine) ja formaat.

Uurijate jaoks aitab Jaanuse corpus mõista, kuidas meremaal muutub 20. sajandi teisel poolel „kohatunnetuse“ kandjaks: kui Evald Okase ja kaaslaste mered loevad sageli figuuri ja ruumi dialoogi, siis Jaanusel kujuneb keskseks materiaalse ranniku topoloogia – kivi, pind, valgus –, mille kaudu atmosfäär saab kujutise tegelikuks sisuks.