Ilmar Kimm (1.03.1920, Petrograd – 24.10.2011, Tallinn) – maalija, pedagoog ja Eesti maalikooli kujundaja

Sissejuhatus

Ilmar Kimm oli 20. sajandi teise poole eesti maalikunsti üks järjekindlamaid kujundajaid – väljapaistva ateljeemeisterlikkusega maalija ja aastakümneid kestnud õpetajatööga pedagoog. Tema ateljees kujunes tasakaalus koloriidi ja struktuurse kompositsiooni kool, mille mõju ulatus õpilaste kaudu laialt Eesti kunstivälja. Motiivistikus kohtuvad figuratiivne ja maastikuline liin: töö- ja olustikustseenid 1950.–1960. aastatel ning lüürilisemad maastikud ja natüürmordid hilisemal perioodil.

Biograafia

  • Haridus: 1936–1939 Ülevenemaalise Kunstiakadeemia kunstikeskkool; 1939–1941 I. Repini nim. maali-, skulptuuri- ja arhitektuuriinstituut (Leningrad).
  • Sõda: 1941 liitus Leningradi üliõpilaste partisanisalga ja Punaarmeega; sai Velikije Luki all raskelt haavata ja demobiliseeriti.
  • Õpingute jätk: alates 1944 taas Repini instituudis; lõpetas 1948. aastal maali erialal.
  • Õpetajatöö: 1948–1951 Tartu Riikliku Kunstiinstituudi maaliõppejõud; 1952–1988 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) õppejõud (1954 dotsent, 1965 professor); 1963–1983 ERKI maalikateedri juhataja; 1983–1988 konsultantprofessor.
  • Liikmesus: Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1951.
  • Surm: 24.10.2011 Tallinnas.

Loominguline tee – žanrid, teemad, stiil

Kimmi pildikeele teljeks on selge konstruktsioon ja koloriidi distsipliin. Varases ja keskperioodis maalib ta tööstuslikke ja tööteemalisi olustikustseene ning portreesid, kus kompositsioon on üles ehitatud kindlatele massidele ja rütmidele („Sepad“, 1959, on põlvkonna tunnetuslikeks võtmemotiivideks). 1970.–1980. aastail tugevneb lüüriline maastikumaal ja kammerlik natüürmort – pehmem tonaalsus, läbimõeldud valgus ning rahulik ruumitaju. Õlimaal on tema põhimeedium; kasutab nii lõuendit kui ka kartongi.

Näitused, pedagoogika ja mõju

Näitustel esines Kimm alates 1950. aastatest. Tema kõige püsivam mõju kandub siiski läbi pedagoogika: ERKI maalikateedri juhatajana (1963–1983) kujundas ta süsteemse ateljeetöö rütmi, mille keskmes olid konstruktiivne joonistus, tonaalne ülesehitus ja maali kui terviku arusaam. Mitmed tema õpilased jätkasid hiljem õppejõududena või kujunesid 1970.–1980. aastate eesti maalikunsti tunnustamata standardi kandjateks.

Valik teoseid ja turuaktiivsus (näited)

  • „Jõgi Eestis“ (1952, õli papil, 31 × 45 cm) – varase perioodi maastik.
  • „Päevalilled“ (1982, õli lõuendil, 81 × 70 cm) – hilisperioodi natüürmort.
  • „Õhtu“ (1987, õli papil) – lüüriline maastik hilisperioodist.
  • Teoseid liigub regulaarselt Eesti galerii- ja oksjoniplatvormidel; rahvusvahelistes andmebaasides on fikseeritud müügid (nt „The Young Communists“, 1970).

Tänapäevane hindamine ja pärand

Kimmi tähtsus seisneb kolmes sõlmpunktis. (1) Meisterlik akadeemiline vundament, millel püsib kogu tema figuratiivne ja maastikuline repertuaar; (2) ERKI maalikateedri pikaajaline juhtimine, mis lõi järjepideva maalikooli standardi Eestis; (3) selge koloriidikultuur ja konstruktsioonitundlik kompositsioon, mis teevad tema teosed kollektsionääridele usaldusväärseks valikuks nii varase töö- ja žanrimaali kui ka hilisemate lüüriliste maastike reas.