Mihkel Ilus (s. 1987) – maalikunsti „laiendatud välja“ süsteemne uurija
Sissejuhatus
Mihkel Ilus on eesti nüüdiskunstnik, kelle praktika paikneb maalikunsti ja ruumiinstallatsiooni piiril.
Tema fookus on maali objektistaatusel: lõuendi, alusraami, pinna ja ruumi suhetel, mis avanevad monokroomses,
sageli mustvalges registris. Ilus ei käsitle maali üksnes kujutisena, vaid tervikuna – kandja, aine ja eksponeerimisviisi koosmõjuna.
See on teinud temast 2010.–2020. aastate eesti maalikunsti ühe järjekindlama „formaadikriitiku“.
Biograafia
- Sünd: 28. mai 1987, Paide.
- Haridus: BA maalikunstis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna kultuuriteaduse ja kunstide instituudi maaliosakonnas (2010); MA vabades kunstides, Eesti Kunstiakadeemia maaliosakond (2015).
- Erialane tegevus: Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas külalislektor ja töökojameister (sh näitusetegevust toetav pedagoogiline ja tehniline töö).
- Tunnustus: Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (2019) maali aluselementide uurimise ja ruumiliste tervikute loomise eest.
Loominguline tee, teemad ja tehnikad
Ilusa töömeetod on analüütiline: ta võtab maali „osadeks“ – alusraamid, liistud, vineerist pseudo-lõuendid, pingutuskiilud,
koormarihmad, õlivärv, kipsplaat – ning rekonstrueerib neist uue süsteemi, kus pildi asemel kõneleb objekt ise.
Monokroomsus (eriti must ja valge), suuremõõtmelisus ja ruumi kui eksponeerimiskeskkonna kriitiline kasutus (valge kuup vs black box)
on korduvad tähised. Installatiivsus ei tühista maali, vaid nihutab seda ruumiliseks „seadmeks“, mille tajumisel on oluline
keha ja liikumise kogemus.
2017. aasta Hobusepea galerii näitus tõi nähtavale lõuendi ja raami rollivahetused; 2018. aastal jätkus Bergenis (Hordaland Kunstsenter)
monokroomne „maaliosiste“ mäng, millele järgnes Tartu Kunstimaja suur saal (2019), kus Ilus koondas varasemad teemajooned
terviklikuks ruumikogemuseks. 2020. aastal nägi ARSi galeriis protsessinäitust, mis arenes ajalise teljena publiku silme ees.
Koostöös teiste kunstnike ja kuraatoritega on ta uurinud ka näituseruumi dramaturgiat (nt paarisnäitus „Lõputa lugu“).
Näitused ja oksjonid (valik)
- Isikunäitused:
„Pista see endale seina“ (Hobusepea galerii, 2017);
„Kuidas saaksingi teisiti / How Else Can I Put It“ (Hordaland Kunstsenter, Bergen – Tallinna Kunstihoone kaasproduktsioon, kuraator Siim Preiman, 2018);
„Läbirääkimised / Fassaaditööd“ (Tartu Kunstimaja suur saal – Tallinna Kunstihoone kaasproduktsioon, kuraator Siim Preiman, 2019);
„Õliga tule vastu“ (ARS Showroom, 2020);
„Selgitustööd“ (Haapsalu Linnagalerii, 2021). - Koostöö- ja grupinäitused:
„Lõputa lugu / Endless Story“ (duo Paul Kuimetiga, Tallinna Kunstihoone, 2020; virtuaalversioon avatud piirangute ajal);
osalus Tartu Kunstimuuseumi kogude näitusel „Aruanne publikule. Tartmusi kunstiostud“ (2019). - Oksjoninäited:
valik töid Tartu Noore Kunsti Oksjonitel (nt „Kapriisid. Meremaal nr. 5“, 2014; oksjonimaterjalid ja videokatked avalikud);
üksikteoseid on pakkunud ka eragaleriid (nt Artrovert).
Valik teoseid kogudes
- Esimene meetod I–IV (2014, õli lõuendil) – Tartu Kunstimuuseumi kogu (soetatud 2016).
- Fassaaditööd (autoportree pingete ja painetega) (2019, installatiivne kompleks) – dokumenteeritud Tartu Kunstimaja näitusevaates.
Tänapäevane hindamine ja pärand
Ilusa tähtsus seisneb maalikunsti mõiste järjekindlas uuesti määratlemises. Ta nihutab fookuse kujutise pealt kandjale,
konstruktsioonile ja eksponeerimistingimustele, tehes nähtavaks valdkonna „pimeda nurga“ – viisi, kuidas maali objektstaatus
kujundab tähendust. Kollektsionääri vaatepunktist on Ilusa teosed strateegilised, kui kogu soovib kaardistada Eesti 2010.–2020. aastate
maalikunsti kontseptuaalseid pööreid: formaadikriitika, ruumiinstallatsiooni ja performatiivse mõtlemise lõikepinda.
