Kirjeldus
See töö on valminud ajal, mil kunstnik meeletutes kogustes vorpis pruunides toonides peamiselt Kütioru motiive. Tollal olid väga moes pruuni värvi Standardi sektsioonkapid ning muidugi pidi kapi vastasseinas olema midagi sama pruuni. Nende stampide sekka tegi ta vahelduseks akvarellide, tuši või viltpliiatsitega kiireid visandeid. Sageli väga karikeeritud naiseportreede modelliks oli tavaliselt kõige kättesaadavam – kunstniku enda abikaasa Eetla. Kuna paber kipub värvi kuivades koolduma, siis pani kunstnik paljud oma visandid raamatute vahele. Sinna need unustati ning kui kümmekond aastat pärast kunstniku surma tema abikaasa oli koduse raamatukogu ära müünud, siis ostja näppude vahele jäi neist nii mõnigi. See on värviline viltpliiatsijoonistus. Signeeritud ja dateeritud lehe mõõdud on 28,5 x 20,3 cm. Paber on terve ja pleekimata, ülaservas on paar plekki, pildiväli väga heas korras.
Vikipeediast:
Valdur Ohakas (1925-1998) õppis Tallinna 21. Algkoolis, Tallinna II Progümnaasiumis, Tallinna Kaubanduskoolis ja Tallinna Õhtutehnikumis.
Aastatel 1942–1943 õppis ta Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis Eerik Haameri ja Johannes Greenbergi käe all.
Aastatel 1943–1944 oli ta mobiliseerituna Saksa sõjaväes.
1944–1948 õppis Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Johannes Võerahansu ja Elmar Kitse juhatusel, kuid kool jäi lõpetamata, kuna 1949. aastal ta arreteeriti koos rühma kunstitudengitega ja saadeti Kasahhi NSV-sse Karagandõ oblastisse Vorkuta vangilaagrisse.
Ta vabanes sealt 1956. aastal. Näitustel esines alates 1946. aastast, alates 1959. aastast oli Eesti Kunstnike Liidu liige. Valdur Ohakas osales 1960ndate eesti kunsti uuenemisprotsessis ning suhtles tihedalt Ülo Soosteri ja paljude Tartu ning Tallinna kunstnikega. Kunstniku loomingu kõrgajaks olid 1960–1970ndad, mil tema mitmekülgses loomingus olid kesksel kohal romantilised maastikuvisioonid. Looming 1950. aastate lõpu loomingut iseloomustab nn “karm stiil” (“Pirita”, 1959). 1960. aastate alguses viljeles peamiselt natüürmorti, kus muutub üha olulisemaks koloriit ja heleda-tumeda kontrast (“Natüürmort kaladega”, 1965; “Vanad asjad”, 1968). 1960. aastate lõpust küündis geometriseeriv laad sageli abstraktse või sürrealistlikuni (“Natüürmort kannuga”, 1970; “Linn”, 1973; “Antiik”, 1974). 1960. ja 1970. aastail olid kesksel kohal romantilised maastikuvisioonid (“Mütoloogiline maastik” 1971; “Järvede org sügisel”, 1978; “Tee”, 1982). Isiklikku Kunstnik Raoul Kernumees oli Valdur Ohaka ema vend. Allikas Eesti entsüklopeedia.
Arvustused
Tooteülevaateid veel ei ole.