Kirjeldus

Ploomipuu, Rihet-Urmas (1942 – 1990)

“Purtse linnus”1990 ofort, akvatinta 22/100 plm 18,5×17 cm raamiga 39×36 cm

Rihet-Urmas Ploomipuu (1942 – 1990) graafik
Sünd. 16.02.1942 Hummuli
Surn. 30.11.1990 Tallinn
Rihet-Urmas Ploomipuu sündis Hummulis õpetajate Richard ja Aino-Marie Ploomipuu pojana.  Urmas Ploomipuu õppis Võru kk-s mille lõpetas 1960.a. ja  edasi a-il 1960-1961 Tartu Kunstikoolis. Aastast 1964 jätkas õpinguid ERKI-s, lõpetades selle graafika erialal 1970. Ta asus tööle kirjastusse EESTI RAAMAT. Seal kujundas ta Jaan Krossi romaani  KOLME KATKU VAHEL ja ROOMA KIRJANDUSE ANTOLOOGIA. Oli 1972-79 Tallinnas KUNSTIFONDI graafika eksperimentaalateljee juhataja, seejärel vabakunstnik. Arvatavasti olid need institutsioonid tema isiku jaoks liiga kammitsevad ja piiritlevad. A-st 1973 oli KL liige. Oma teostes ühendas leidlikult mitmesuguseid tehnikaid (akvatinta ja ofort, metsotinto ja ofort), esialgu tiheda ristuva ofordijoonega, hiljem fotoklišeega. 1970. aastate teisel poolel, kui kunstniku meelistehnikaks sai akvatinta, sugenes teoseisse maalilisust ja romantilist hingust: SAAR, LINNAÄÄRNE (1976) jt. Nimetada võiks veel VAIKELU SAMOVARIGA (1971), POISS PÜSTOLIGA ( 1972 ) MERI (1973). Vabakutselise loojana hakkas üha enam keskenduma maalile: VAIKELU SINISEGA (1978), KAADER (1982), VAIKELU HÕBEDASE KEPIGA (1984) jt. Urmas Ploomipuu trükirastrit imiteerivas ofort-akvatintatehnikas tööde motiive on peetud küll liiga argisteks ja asjalikeks, kuid ometi on see just kuldsetele seitsmekümnendatele omane fotorealistlik uusasjalikkus, kust peegeldub omamoodi psühhoanalüütiline ja poliitiline alltekst. Ta oli esimene,  kes Eestis hakkas rastrit kasutama. Urmas Ploomipuu on kujundanud raamatuid ning silmapaistva tarbegraafikuna märke, diplomeid. Ta oli Eesti ühe- ja kahekroonise rahatähe kujundaja (Eesti krooni kavandite võistlusel III auhind). Tegeles ka kirjakunstiga. Kunstnik hakkas näitustel osalema 1970. aastast, isikunäitused 1972, 1992. Rihet Urmas Ploomipuu oli  kunstnik, kelle käeosavus oli kunstiringkonnas legendiks ja  kes tõestas seda veenvalt veel  piljardi- ja koroonamängus ja kelle üheks armastuseks oli male. Korrastatus, täpsus, puhastatus kõigest ülearusest, ranguseni küündiv  vormidistsipliin — selline mulje tekib tema graafilisi töid vaadeldes. 1970. aastail tajuti neid jooni kunstniku loomingus ühenduses tollal aktuaalse, popkunstist ja hüperrealismist mõjustatud uusrealistliku suunaga, mida ta esindas ja millest haaratus tundus juba iseenesest olulisena. Graafikust ja maalikunstnikust Urmas Ploomipuust ilmus värvikas ja süstematiseeritud raamat VALGE MAJA, mille on koostanud Tõnis Saadoja. See ei ole Valge Maja, mis asub Washingtonis. KUMU kunstimuuseumis oli avatud väljapanek Rihet-Urmas Ploomipuu loomingu iseärasustest seoses tema kompaktselt kontseptuaalse valge majaga. Urmas  Ploomipuu muidu arhitektidele omase valge maja otsing kestis kogu tema elu. Liiga kiiresti kipub kaasaegsete kunstnikegi looming meie käest kaduma Ka Rihet Ploomipuu õlimaalidest polnud enam võimalik kõiki leida , kuigi neid pole palju olnudki . Kunstniku vabalooming pole üldse eriti mahukas . Selle üheks põhjuseks oli kahtlemata nõudlik lähenemine oma tööle . Mõtlev kunstnik on harva ülevoolavalt viljakas. Teiseks tagasitõmbumise põhjuseks näivad olevat leivamured, intensiivne tegelemine tarbegraafikaga võttis aega ja jõudu. Tema diplomite kaunistamiseks kasutatud vaategraafika,  peamiselt Tallinna motiivid, pakkusid naudingut oma värske vaatenurga ja pretsiissusega iseseisvaltki, nad olid teostatud korrektselt ning maitsekalt, võimalikult heal kunstilisel tasemel, mis lubab teda pidada üheks huvitamaks autoriks Olev Soansi kõrval, kellelt ta on saanud innustust. Ometi taasavastas üksteist aastat pärast kunstniku taevastele rännakutele lahkumist enneolematu fenomeni uus kunstigeneratsioon, kes läheneb autori piltidele analüütilis-filosoofiliselt, kindlas sümmeetrilises skaalas. Omaaegsed kriitikud on nimetanud Urmas Ploomipuud tema 1973.a. salonginäituse puhul  külmaks , tugevasti kontsentreeritud emotsionaalsusega ratsionalistiks. See on küll tabav iseloomustus, siiski mõnevõrra teravdatud just seepärast, et Urmas Ploomipuus on nähtud uudsete taotluste  jaheda, massimeediumlikult lihtsustatud, vahendatud, objektivistliku realiteedikujutuse  kandjat.
Tema kunstiotsingud ja –leidmised katkestas surm, mis tabas teda 49 eluaastal.
Andmed: T.Saadoja URMAS PLOOMIPUU VALGE MAJA, Tallinn, 2011; EKABL, Tallinn, 1996; M.Levin,  SIRP, 14.02.1992;